Enamik lapsevanemaid paneb oma järeltulija trenni eesmärgiga tema füüsilist vormi arendada, mitte teda tippsportlaseks treenida. Siiski on mitmed erialad, milles lapse või nooruki treenimisele panustatud aega ja energiat peetakse sedavõrd oluliseks, et kui ta teise klubisse läheb, tuleb uuel klubil vanale hüvitiseks üleminekutasu maksta.

Üks niisuguseid alasid on jäähoki. Eesti Jäähokiliidu mängijate ülemineku kord näeb ette, et kui mängija läheb üle sama liidu teise klubisse või spordikooli, tuleb uuel klubil maksta omanikklubile üleminekuraha, mille suurus on seotud mängija vanusega.

Näiteks viie- kuni üheksa-aastase mängija üleminekutasu on 320 eurot ning summa kasvab iga vanuseklassiga suuremaks, jõudes 20–21-aastaste puhul 2560 euroni. Kui mängija on saanud 21-aastaseks, siis lõpeb ka üleminekuraha maksmise kohustus.

Eesti jäähokiliidu juhatuse esimees Rauno Parras ütles ERR-ile, et vajadus üleminekutasu järele tekkis sellest, et nii-öelda puukklubid tahtsid komplekteerida mingi aastakäigu meeskonda ja käisid mööda riietusruume lapsi üle meelitamas. Teise probleemina tõi ta välja suurte ambitsioonidega lapsevanemad, kes elavad enda täitumata unistusi välja.

"Mõeldakse, et see treener on hea, lähen täna sinna," kirjeldas Parras niisuguste vanemate muutlikku meelt. "Üleminekutasu on töörahu tagamiseks, et kui sa näed vaeva selle nimel, et tuua laps hoki juurde, siis oled mingil määral kaitstud, et keegi ei hakka teda üle lööma."

Üleminekutasu maksmisel kehtib ka hulk erandeid: näiteks kahaneb summa poole võrra, kui klubi vahetab mängija, kes ei ole hooaja jooksul võistlustel osalenud, ka ei pea tasu maksma juhul, kui klubivahetuse põhjus on kolimine.

Üleminekurahaga arveldamine käib jäähokiliidu kaudu ning liit arvab igast summast maha 20 protsenti, mida kasutatakse selle sama korra rakendamiseks ja arendamiseks. Kui aga omanikklubi ja uus klubi lepivad kokku, et mängija vahetab klubi ilma üleminekurahata, siis maksmisest ei pääse ta täielikult ikkagi: jäähokiliidule tuleb sellisel juhul tasuda 20 protsenti üleminekusummast.

Parras ütles, et klubivahetusi tuleb rohkem ette sügisel, hooaja jooksul vähem.

"Ekstsesse alguses ikka natuke oli, õiguskantsler analüüsis seda ja konkurentsiamet ja kes kõik, aga kõik nad leppisid olukorraga," tõdes Parras, kelle hinnangul praegune kord toimib ja suuri segadusi pole enam ette tulnud.

Andekad mängijad ei tohiks liiga vara ühte kohta koonduda

Eesti Jalgpalli Liidu mängijate üleminekuid reguleeriv kord on 40-leheküljeline põhjalik dokument, mis näeb ette, et harrastusjalgpallurite üleminekud toimuvad klubide ja mängija või lapsevanema kokkuleppel, aga kui kokkulepet ei õnnestu saavutada, on endisel klubil õigus saada uuelt klubilt ülemineku registreerimistasu.

Jalgpalliliidu avalike ja koostöösuhete osakonna juhataja Eva Nõmme ütles, et aastas toimub umbes tuhat üleminekut, millest enamik ilma rahata ja vaidlusteta.

Nõmme rõhutas, et trennis käivad lapsed on vabad vahetama klubi mis tahes ajal ja vanuses ilma mingite lisatingimusteta. Samuti saavad kõik osaleda turniiridel mis tahes klubi eest ja mis tahes vanuses.

"Reeglid kehtivad ainult Eesti meistrivõistlustel osalemiseks alates U12 vanuseklassist. Esimene reegel on see, et kui mängija tahab klubi vahetada, siis on tarvis uuel ja vanal klubil selles omavahel kokku leppida. Nii toimub valdav osa üleminekuid, valdavalt tasuta," selgitas Nõmme.

Nõmme sõnul on üleminekutasude süsteemi eesmärk hoida klubi ja kogukonna terviklikkust, vältida terviklikult toimivate noortegruppide lõhkumist ja andekate mängijate liiga varajast koondamist ühte kohta, mis mõjub pikemas plaanis kahjulikult mängijate enda arengule.

"Samuti väldib see noorte turvalisuse ja heaolu põhimõtete vastu minevat käitumist, muu hulgas laste kasutamist täiskasvanute sportlike ambitsioonide rahuldamisel ning lastevanematelt täiendavate rahasummade väljapetmist," rääkis Nõmme.

Nõmme viitas ka maailma jalgpallielu juhtiva FIFA reeglitele, mis keelavad alla 18-aastaste rahvusvahelised üleminekud, välja arvatud juhul, kui põhjuseks on elukohavahetus või muud jalgpallivälised põhjused. Euroopa Liidus on selleks piiriks 16 eluaastat.

Kui klubid omavahel ülemineku tingimustes kokkuleppele ei saa, siis pöördutakse üldjuhul jalgpalliliitu, kes aitab probleemi lahendada ja läbirääkimisi pidada. Ka siis jõutakse Nõmme sõnul üldjuhul kokkuleppele.

Aastas tekib paar suuremat vaidlust

On ka kolmas variant. Nimelt tegutseb mängijate ülemineku kompensatsioonide lahendamise komisjon, kuhu saab pöörduda mängija uus klubi, kui talle tundub, et vana klubi küsitud üleminekutasu on põhjendamata, näiteks kui lapsevanema enda kulud noormängija kasvatamisele on olnud väga suured. Samuti tegeleb komisjon olukordadega, kus vana klubi on käitunud mängija suhtes hoolimatult või kolib mängija jalgpallivälistel põhjustel.

"Komisjon vaatab olukorra üle ja on tehtud otsuseid, mis ütlevad, et tõepoolest, tasu küsimine ei ole põhjendatud ning tasu tühistatud. Üleminekute reegleid ei tohi kasutada mängijate asjatuks kinnihoidmiseks," rõhutas Nõmme. "Seejuures on üleminekureeglites eraldi punkt, et kui mängija vahetab elukohta mittejalgpallilistel põhjustel, on uus klubi ülemineku registreerimistasust vabastatud."

Kui aga vana ja uus klubi ikkagi kokkuleppele ei jõua, on võimalik registreerida mängija uude klubisse üheks hooajaks ja sel juhul üleminekutasu maksma ei pea.

"See on lahendanud ja ennetanud palju muresid. Näiteks kui lapsevanem tahab minna teise klubisse, aga olemasolev klubi on teist meelt, siis pakutakse välja, et olgu, minge üheks hooajaks ja proovige teises klubis. Üheks hooajaks teise klubisse andmine on kohustuslik, kui vanal klubil ei ole vastavas vanuses võistkonda – see välistab kellegi nii-öelda lõksu jäämise," rääkis Nõmme.

Kui ükski neist sammudest vilja ei kanna ja vana klubi tahab ikkagi uue käest registreerimistasu saada, siis sõltub summa suurus lapse soost ja vanusest, jäädes vahemikku 225 eurost kuni 3600 euroni.

"Oluline on märkida, et registreerimistasu ei ole võimalik küsida, kui mängija on klubis alles esimest aastat ja see on tema esimene klubi. Ülemineku registreerimistasu maksab uus klubi vanale. Kui mängija enam eelmist klubi meistrivõistlustel ei esinda, siis aja jooksul väheneb maksimaalne ülemineku registreerimistasu selliselt, et 30 kuud pärast viimast mängu ei ole võimalik enam registreerimistasu üldse küsida," ütles jalgpalliliidu esindaja.

Aastas jõuab jalgpalliliitu keskmiselt paar-kolm vaidlust, mille puhul kõigist eelnenud etappidest hoolimata pole üleminekutasu osas üksmeelele jõutud.

Korvpallis eristatakse üleminekutasu ja kasvatajaraha

Eesti Korvpalliliidu noorteliigade juht Martin Rebane tõi välja, et korvpalli puhul on olemas kaks eri asja: mängija ülemineku tasu ja mängija kasvatajaraha. Neist viimane tuleb maksta uuel klubil, et saada seniselt omanikklubilt mängija õigused ning see kehtib kuue- kuni 22-aastastele mängijatele.

Kasvatajaraha summa koosneb baaspunktide ja koondises mängimise eest antavast punktide summast. Baaspunkte antakse mängijale iga korvpalliga tegeldud aasta eest. Seejuures loetakse korvpalliga tegelemiseks seda, kui ta on üles antud või osaleb Eesti rahvuskoondise osavõtul toimuvatel võistlustel.

Kasvatajaraha koondises mängimise summa koguneb mängijale igal hooajal, kui ta kuulus Eesti ametlikku noortekoondisesse ning sõltuvalt vanuseklassist jääb see vahemikku 192 eurost kuni 1278 euroni.

"Kui ühe hooaja jooksul ei ole mängija punkte kogunud, siis eelnevalt kogutud punktid nullitakse ning punktide kogumine hakkab pihta jälle sellest hooajast, kus ta uuesti mängima hakkab," kirjeldas Rebane.

Mängija ülemineku tasu liidetakse mängija kasvatajaraha juurde ja see on kõigile noorteliigas osalevatele mängijatele ühesugune: 31. oktoobrini 10 eurot ning 1. novembrist kuni 28. veebruarini 75 eurot.

"Üleminekutasu osas ei ole vahet, miks klubi soovitakse vahetada, ning sama kehtib ka kasvatajaraha osas. Kasvatajaraha osas saab vana klubi ülemineku avalduse märkida, kas ta soovib seda kasvatajaraha saada või mitte," selgitas Rebane. "Üleminekutasu peab sellegipoolest maksma, olenemata sellest, kas vana klubi, kust mängija ära läheb, soovib saada kasvatajaraha või mitte."

Korvpallis toimub igal hooajal umbes 100–150 noormängija üleminekut, kuid Rebase sõnul on olnud ka hooaegu, kus neid on alla saja.

"Vaidlusi üleminekute osas väga ei teki, kuna juhendis on välja toodud punktid, mis alustel üleminekud toimuvad," lisas ta.

Õiguskantsler: lapsele jäägu õigus vahetada klubi liigsete barjäärideta

2017. aastal uuris üleminekutasude küsimust ka õiguskantsler Ülle Madise. Toona tõi ta välja, et ka Euroopa Kohus on leidnud, et klubid ei oleks huvitatud noorte mängijate treenimisse investeerimisest, kui nad ei saaks nõuda nende kulude hüvitamist, kui mängija pärast treenimisperioodi lõppu sõlmib lepingu teise klubiga.

Madise leidis, et laps peab saama trennis käia ka pelgalt liikumisrõõmu nimel. Seega ei saa laste ja noorte sporti võrrelda profispordiga ning sellele ei saa ka kohaldada professionaalse spordi põhimõtteid.

"Samas pole võimalik tõmmata selget piiri lapse spordiharrastuse ja tulevase profisportlase treenimise vahele. Siiski tuleb alaliitudel analüüsida ning vastavalt spordiala spetsiifikale korrigeerida vanuse alampiire, millest alates üleminekutasu rakendatakse," tõdes ta.

Lisaks tõi õiguskantsler klubi tehtud investeeringute teemal välja, et suur osa laste ja noorte spordis liikuvast rahast pärineb kohaliku omavalitsuse ja riigi eelarvest ning lapsevanemate makstavatest tasudest. Riigieelarvest tuleb ka treenerite palgatoetus. Seega ei saa lapse või noore treenimisse panustatud raha käsitleda üksnes spordiklubi investeeringuna. 

Kokkuvõttes rõhutas õiguskantsler, et klubi peaks lapsevanemat juba enne lepingu sõlmimist klubivahetuse tagajärgedest teavitama, samuti kutsus ta üles vaatama üle vanuse alampiire.

"Lapsele peab jääma õigus vahetada spordiala, -klubi ja treenerit liigsete formaalsete ning mitteformaalsete barjäärideta," ütles Madise.

Jalgpalliliidu esindaja Eva Nõmme märkis, et nad on õiguskantsleri bürooga ülemineku registreerimistasude teemal põhjalikult suhelnud nii 2016. ja 2017. aastal kui ka hiljuti ning kokkuvõttena on jõutud arusaamale, et esikohal peavad olema noore huvid ja tema võimalus treenida ja võistelda ka üleminekuvaidluse ajal. Lapse huvide kaitseks peavad olema parimad tavad.