Eesti koole ei saa panna ühte patta. Meil on maakoole ja linnakoole, selektiivse vastuvõtuga ja "koolitame kõiki" koole, suuri ja väikeseid, kasvavates ja kahanevates asulates, väiksema ja suurema hulga hariduslike erivajadustega õpilastega.

On renoveeritud või uusi põhikoole, ent ka amortiseeruvaid nõukogudeaegseid koolimaju. On koole, kus on ülekaalus pensioniealised õpetajad, on ka koole, kus õpetajate keskmine vanus on kõigest 30 ringis. On koole, kus kvalifikatsiooniga õpetajaid on ligi 100 protsenti, ent on ka koole, kus neid on pelk kolmandik. On koole, kus õpetajal on klassis alla viie õpilase, ent on ka koole, kus õpetajal tuleb korraga hallata üle 20 õpilase.

Kuidas kõik need erinevused mõjutavad koolide tulemuslikkust? Kas saab tuua välja koole ja kohalikke omavalitsusi, kes on "oma klassi parimad" ning kelle järgi teised saaksid joonduda? Mis on olnud nende edu valem ja kuidas selle kordamist teistes koolides hariduspoliitiliste otsustega toetada? Nendele küsimustele vastuste leidmiseks neljapäeval tutvustatav uuring valmiski.

Uuringu tulemusi kommenteerivad riigikogu liige, endine haridus- ja teadusminister (Isamaa) Tõnis Lukas ja Eesti Koolijuhtide Ühenduse esimees Urmo Uiboleht. Arutelu juhib Arenguseire Keskuse ekspert Eneli Kindsiko.