Selle tragöödia kaks osapoolt ei saaks olla erinevamad. Kirill Lukin sündis ja kasvas Kohtla-Järve peres, kus olid kraanajuhina töötav ema, autojuhina töötav kasuisa ning temast kuus aastat vanem vend. Vanemate sõnul oli Kirill püsimatu poiss, kellele kool eriti ei meeldinud, aga see-eest oli ta seltskonna hing.

Teine peategelane sündis Jamaical mehena, kuid pärast Euroopasse kolimist alustas hormoonteraapiat ja kasutas avalikult nime Sabrina. Kusjuures ta tegi seda koos oma nõoga, kes sündis samuti mehena, kuid palub end täna kutsuda Aryelle'iks.

Kirill Lukin lõpetas samal ajal põhikooli, astus tehnikumi ja töötas tehases keevitajana. 17-aastasest saati elas ta küll vanematest lahus, aga suhtles nendega pea igapäevaselt. Seetõttu ei jäänud lähedastel märkamata, kuidas noormehel algas vaimne allakäik, mis sundis teda 19-aastaselt pöörduma psühhiaatri poole.

Kirilli ema Tatjana ja isa Sergei sõnul tekkisid tal unehäired, mis tegid töötamise ja õppimise raskeks. Talle määrati ka ravi.

Lisandus alkoholi kuritarvitamine. 2021 juunis põrutas ilma juhtimisõiguseta ja tugevas joobes Kirill Audi A6 roolis Kohtla-Järvel vastu aeda ning sai selle eest seitse kuud tingimisi aastase katseajaga. 2022 juunis tekkis tal Ahtmes napsuvõtmise käigus tüli tuttavaga, keda ähvardas noaga ja tekitas kergeid lõikehaavu, mis jõudis samuti politseisse.

"See põhjus või need inimesed, kes selle teo toime panevad, nad on igaüks täiesti erinevad. Mõnel on eelnev ajalugu vägivallakuritegudega, mõnel ei ole," rääkis vanemprokurör Kelly Kruusimägi.

Ka Sabrina puutus kokku elu pahupoolega. Nimelt töötas ta prostituudina mitmes Euroopa riigis. Kliente leidis ta interneti kaudu ja Aryelle'i sõnul tõi amet teda ka varem Eestisse, sest ka siin on oma keha müük lubatud, kui see toimub ilma kupeldaja vahenduseta. Möödunud aasta 8. juulil saabus ta siiski siia väidetavalt puhkama ja üüris selleks korteri Raekoja platsil.

Juhuslikult just samal reedesel päeval tuli Tallinna sõpradega ennast tuulutama Kirill, kes oli kuu aega varem oma pruudist lahku läinud. Veetnud algul aega sõbra korteris, suundusid Kirill ja tema sõber Aleksei Leontjev linna peale ning maandusid kell 3.19 öösel Pärnu maanteel asuvas baaris Lost Home. Sabrina vahetas samal õhtul sõnumeid ja kõnesid Aryelle'iga ning teatas, et läheb magama.

"Sel õhtul me rääkisime telefonis. Ta ütles, et läheb voodisse, kuid ma arvan, et tal oli igav. Ta tahtis välja minna, inimestega kohtuda, pidutseda, võibolla juua. Ma ei tea, miks ta välja läks," ütles Aryelle.

Kirilli ja Sabrina suhtlust tõlkis Kirilli sõber

Tagantjärgi valvekaamerate ja tunnistuste abil kokku pandud ajatelg näitab, et Sabrina jõudis lokaali Lost Home kell 4.35, tutvus noormeestega baarileti ääres ja umbes kaks tundi hiljem istus nendega ühte lauda. Sabrina rääkis inglise keelt, aga Kirill seda ei osanud, mistõttu Aleksei oli tõlgiks. Mingil hetkel tunnistas Sabrina, et Kirill meeldib talle ja ta tahaks temaga seksida. Väidatavalt ütles ta kohe, et on transsooline.

"Kirill Lukin ütles, et ta ei mäleta, kas Aleksei Leontjev seda talle tõlkis või ei. Ta mäletab baarist seda, et oli ettepanek intiimvahekorraks ja sellega ta nõustus, aga seda soo küsimuse tõlkimist Lukin enam ei mäetanud," ütles Kruusimägi. Alekse Leontjev kohtusaalis ütles, et ta kindlasti tõlkis seda.

Tagantjärgi on võimatu tõsikindlalt tuvastada, kas Kirill oli liiga purjus, et aru saada, info läks kaotsi baari müras või kas sõber seda üldse tõlkis, kuid fakt on, et kell 7.18 seltskond tõuseb, võtab takso ja suundub vanalinna. Kolmik siseneb Sabrina öömajja Raekoja platsi ääres kell 7.25. Meeste sõnul joodi umbes tunnike köögis, siis paluti Alekseil lahkuda, sest paar oli valmis asuma visiidi peaeesmärgi juurde.

Kuna korterisse jäi kaks inimest, kellest üks on tänaseks surnud, ja teine enda sõnul enamikku ei mäleta, pole kõiki detaile taastada võimalik, aga kohus möönab, et fakt, et naisel, kellega Kirill kavatses armatseda, olid mehe suguelundid, võis olla noormehele täielik üllatus.

Kokku loendati 30 noahoopi

Tegu, millest jutt, hämmastas ka paljunäinud uurijaid oma raevukusega: algul peksis Kirill Sabrinat rusikatega, siis võttis köögist noa, pärast esimese noa murdumist tõi köögist teise noa ja jätkas.

"Te ei saa mulle öelda, et keegi rapitakse nii ära ja see pole vihakuritegu. Esiteks sa suudled kedagi ja siis räägid – ma ei tea, mida mu sõbrad ütlevad, kui teada saavad, et sa transseksuaaliga seksisid. Sa suudled kedagi ja pöörad ringi ning lööd tead nii, et silmaluu puruneb, siis murrad lõua, siis sa murrad kaks ribi, lõikad kaks sõrme otsast, siis lõikad otsmikku, tüki ninast, tüki huultest, siis torkad iga elutähtsat organit inimeses," kirjeldas Aryelle.

Kokku loendati 30 noahoopi, millest paljud olid seljas ning üheksa surmavad. Sellest hoolimata usuvad vanemad, et hoopis Kirill oli see, keda valdas hirm, kui ta avastas, et temaga soovib vahekorda astuda transnaine.

"Kirill Lukini puhul kohus tuvastas, et see tegu on toime pandud vähemalt otsese tahtlusega. See tähendab seda, et ta teadis, mida ta teeb, ja ta sai aru, missugused tagajärjed see kaasa toob. Tema eesmärgiks ei pruukinud kohtu hinnangul... ta ei pruukinud seada endale otseselt eesmärgiks, kuid ta väga hästi sai aru, et selline tegu toob kaasa surma ja ta viis selle teo ikkagi lõpuni," ütles prokurör.

Kohtu hinnangul ei osutanud Sabrina mingit vastupanu, vaid püüdis end kaitsta ja korterist põgeneda. Ründe lõppfaasis oli ohver pikali esikus ukse kõrval. Pärast ohvri liikumatult maha lamama jäämist pesi Kirill käed ja lahkus. Kuna ta oli nii purjus, arvas kogu aja väljas oodanud sõber Aleksei, et Kirill ajab segast, kui räägib, et tappis inimese.

12-aastase vanglakaristusega pole rahul ei ohvri ega tapja lähedased

Kui Sabrina surnukeha laupäeva lõuna paiku leiti, jõudis asi ruttu meediasse. Nii süüdistuse esitamist kui kohtu pidamist, kuhu sõitis tunnistaja ja kannatanuna kohale ka Aryelle, kajastati intensiivselt.

Kohtus tunnistas Kirill end süüdi osaliselt ja avaldas kahetsust, aga väitis, et oli stressiseisundis ega saanud aru, mida teeb. Ekspertiis näitas siiski, et noormees oli süüdiv ja lisaks ei üritanud ta ohvrile abi osutada või abi kutsuda. Vastupidi – pisut tobununa, tekkis Lukinil mõte korter jälgede peitmiseks põletada ja ka endal seljas olnud riided hävitada.

Seetõttu mõisteti ta tänavu 14. juulil süüdi tahtlikus tapmises ja sai 12 aastat vanglat. Otsusega ei ole rahul ei ohvri ega tapja lähedased.

Mõistagi soovivad vanemad pojale kergemat karistust ja nende palgatud advokaat andis sisse apellatsiooni. Nii nagu ristusid tol saatuslikul ööl traagilisel kombel kahe väga erineva inimese teed, peavad täna juhtunu taagaga elama ka nende lähedased

"12 aastat vanglas ei ole piisav! 12 aastat tänasest on mul endiselt valus, 12 aasta pärast mäletan ma temast kõike eredalt. 12 aasta pärast on mul endiselt asju minu ümber, mis mulle ainult teda meenutavad," ütles Aryelle.