Eelmäng: kaks karjäärikurjategijat

2014. aasta veebruaris helistas juba varem kaks inimest tapnud kurikuulus rets Oleg Pitjukov häirekeskusesse ja tunnistas üles kolmanda mõrva. Ringkonna prokurör Helga Aadamsoo mäletab juhtunut mitte ainult seetõttu, et kõne oli ebatavaline, vaid et tegu on kurikuulsa tapja ja laibatükeldajaga.

"Pealtnägija" kaevus sügavale juhtumi tausta: vanadest toimikutest ja artiklitest joonistus välja, kuidas 1976. aastal sündinud Pitjukov sattus esimest korda seadusega pahuksissse juba 14-aastaselt, kui vigastas röövi käigus raskelt üht taksojuhti. Paar aastat hiljem ründas kaheksa klassi koolis käinud nooruk Pärnu kesklinnas suitsule tuld küsinud inimest noaga tõsiste tagajärgedega.

Kõige võikamad sündmused leidsid aga aset 1995. aasta aprillis, kui toona 19-aastane Pitjukov osales koos kambajõmmidega tüli tõttu ja ettekavatsetult tuttava armeenia mehe tapmises haamri ning kirvega. Jõhkruse tipp oli see, mil moel laibast vabaneda püüti.

"Nad püüdsid teda lõkkes ära põletada, ta ei põlenud, siis nad tükeldasid ta ära ja /.../ viisid siis Pärnu metsakalmistu juures jõe äärde ja viskasid jõkke. Tegelikult see kuritegu tuligi ilmsiks sellega, et jõe kaldale jõudsid siis need mustad kotid, mille seest hakati inimese tükke leidma," meenutas Aadamsoo.

Paar päeva hiljem tappis Pitjukov ühe mõrva planeerimises osalenud kambajõmmi kartuses, et too reedab nad politseile. Ohvri laip, millel oli 54 noahaava, visati jõeäärsesse roostikku. Kõnekas on arhiivis säilinud juhtumi uurija avaldus, milles ta taotleb arvestades "Pitjukovi käitumise erilist jõhkrust ja küünilisust ja tunnistajate ütlusi, milliste kohaselt ta suhtus soosivalt satanismi" noormehe süüdivuse kindlaks tegemiseks psühhiaatrilist ekspertiisi.

Aadamsoo viibis palju tähelepanu pälvinud protsessil ise kohal, sest töötas 90-ndatel Pärnus kohtuistungi sekretärina. Pitjukov tunnistati süüdivaks ja kuna kahele tapmisele lisandusid tema kontole rööv, vargus ja ebaseadusliku tulirelva kasutamine, mõisteti talle märtsis 1996 algul surmanuhtlus. Aasta hiljem vähendati karistus eluaegseks ja veel kaks aastat hiljem kärbiti riigikohtu poolt 15-aastase vangistuseni.

Ehkki temast toona suuri artikleid ei ilmunud, on selle loo teine antikangelane Vladimir Viira üpris sarnase elukäiguga. 1972. aastal Tallinnas sündinud ja samuti ainult kaheksa klassi lõpetanud Viira alustas kriminaalset karjääri 90-ndate keskel peamiselt vargustega, aga oli uue sajandi alguseks juba kümme korda kohtulikult karistatud ning vähemalt kolm korda türmis istunud.

Mõlema antikangelase teed liiguvad justkui paralleelkursil ja allamäge. Kuigi nullindate alguses oli Oleg Pitjukovil vanglas vähemalt kaks vägivallaepsioodi, mis viisid ta kartserisse, siis Pärnu laibatükeldaja kandis karistuse ära ja oli alates maist 2010 jälle vaba mees. Aga kulus vähem kui kaks aastat, kuni ta oli jälle kohtu ees. 5. detsembri õhtul 2011 ründas ta joobespäi noaga kodulinna ühiselamus kahte inimest.

Mais 2012 mõistis kohus Pitjukov süüdi raske tervisekahjustuse tekitamises ja kehalises väärkohtlemises, aga kuna noalöögid polnud letaalsed, pandi ta seekord kinni ainult üheks aastaks. Samal ajal elas Vladimir Viira elu üha rohkem nagu alko- ja narkouimas märulifilmis. 2013. aasta 19. juuli vihmasel õhtul kella poole üheksa paiku märkas liikluspolitsei patrull Laagri aleviku lähistel kahtlast masinat. Toyota Avensis, mille roolis oli selleks ajaks juba kümme korda kohtu all olnud varas, roolijoodik, uimastiärikas ja raskete kehavigastuste tekitaja Vladimir Viira, vänderdas kahtlaselt. Politsei püüdis masinat korduvalt peatuma sundida, kuid see kiirendas järsult, keeras ohtlikult vastassuunavööndisse, pääses napilt laupkokkupõrkest vastutulevate autodega, keeras vales suunas ringile, rammis liiklusmärki ja lõpetas tee tõkestanud politseimasinaga ninapidi koos.

Kihutaja joobeks mõõdeti 2,7 promilli, mis tähendab, et viimasest korrast tingimisi karistusega pääsenud Viirat ootas seekord ees jälle kindel vangla.

"Ta sai aru, et ta peab vangi minema, ta ei kavatsenud seda teha ja korjas raha ja ütles ka tööandjale, et mul on raha vaja, sest ma pean põgenema. Ühesõnaga lõppes see nii, et kaks põhjust oli tal tegelikult see kuritegu toime panna – üks oli see, et võlg oli töötasu osas ja teine ka, et ta tahtis ära joosta," meenutas ringkonnaprokurör Rita Siniväli.

Ehk siis samal ajal, kui järjekordset joobes juhtimise süüdistust alles menetleti, läks lugu veel hullemaks. Tallinnas Telliskivi linnakus asuvas firmas keevitajana töötanud Viiral oli saamata 2400 euro jagu palka, mille väljamaksmisega tööandja kuude kaupa venitas. 18. oktoobril 2013 suundus Viira tsehhi raha nõudma – hiljem tehtud politsei sündmuskoha ettenäitamise videol kirjeldas ta ise järgnevat: "Kohe, kui ma siis üles jõudsin, nägin kohe, et xxxxxx istub siin (näitab suunda), aga toona olid lauad teistmoodi. Ja kohe lendas mul katus pealt ära. Liikusin kohe sinna, ma ei tea, kus noa sain. Kui ma temani jõudsin, oli mul nuga juba käes ja kohe lõin teda sellega jalga."

Verejooksu tõttu kannatanu suri. Kui teised töölised kiirabi kutsusid, jooksis Viira minema, visates taparelva raudtee ääres põõsastesse. Kaheksa päeva hiljem Läti piiril tabatud põgenik võttis teo osaliselt omaks ja näitas asjaolud uurijatele taltsalt ette.

Teine noakangelane Oleg Pitjukov oli samal ajal taas vanglast väljas ja jälle Pärnus. Aga ainult selleks, et muster korduks. 2014. aasta 10. veebruaril ründas ta ühiselamus algul ühte meest noaga, tekitades haava rindu, ja viis päeva hiljem tappis samas majas naabri, kes talle pummelungi käigus närvidele käis. Enamuse täiskasvanuelust vanglas viibinud tapja võttis seejärel rahulikult ise kõne häirekeskusesse.

Vahepeal prokuröriks saanud Aadamsoo küsis Pitjukovile sel hetkel jälle kõrgeimat võimalikku karistusmäära – eluaegset – ja  juulis 2015 jõustuski riigikohtu otsus, millega temast sai Eesti 41. eluaegne vang. Vladimir Viira mõisteti samuti pärast kõiki kolm kohtuastet läbinud vaidlusi märtsis 2016 süüdi röövis ja surma põhjustamises ettevaatamatusest, mille eest sai üheksa aastat, kaks kuud ja kümme päeva.

Vahemäng: väljaandmine emamaale

See verine saaga on kõik tegelikult alles proloog, sest kahe karjäärikurjategija saatus tegi pöörde. Kui Oleg Pitjukovi kohta viimase karistuse ajast palju avalikke sissekandeid pole, siis Vladimir Viira hakkas tegelema süsteemselt vanglaadministratsiooni ja kohtute umbe jooksutamisega. Näiteks ainuüksi 2019 suvel esitas ta natuke vähem kui kahe kuu jooksul vangla juhtkonnale 74 kaebust. Kokku menetlesid kohtud üle 30 Viira kaebuse.

Ükski Viira kohtusse jõudnud kaebustest ei lahenenud tema kasuks. "Pealtnägija" ei tea kindlalt, kas kaks tegelast puutusid omavahel kokku, aga on fakt, et Viira ja Pitjukov viibisid osaliselt ühel ajal Tartu vanglas. Et mõlemad on küll Eestis sündinud, aga Venemaa kodanikud, siis algul Pitjukov ja seejärel Viira taotlesid karistuse kandmiseks Venemaale saatmist. Teise riiki karistuse kandmiseks väljaandmine on justiitsiministeeriumi asekantsleri Markus Kärneri sõnul üsna tavaline.

Kärneri sõnul on väljaandmise mõte, et oma rahva keskel võiks kurjategija paremini ühiskonda taassulanduda ja teiseks eelistatakse Eesti maksumaksja kulul mitte üleval pidada teise riigi pätte. "Pealtnägija" taotlusel lahtisalastatud Pitjukovi ja Viira väljaandmise materjalid on esmapilgul täiesti tavapärased. Ainsana torkab nende omakäelistes avaldustes silma, kuidas Viira teatas, et "soovib viibida slaavlaste keskel" ja Pitjukov "tahab olla koos Venemaaga".

Kui Euroopa Liidu riikidega võetakse karistus üks-ühele üle, siis n-ö kolmandate riikidega nagu Venemaa peab sealne kohus kohtuotsuse tunnustama. "Kui ta seda otsust tunnustab, siis ta ka määrab ära – tal on seatud selle konventsiooni järgi teatud võimalus seda karistust natukene muuta, öelda, et meie riigis saaks sellise teo eest mõista natuke teistsuguse karistuse –, ja anda siis Eestile teada, et näete, me oleme valmis selle karistuse küll üle võtma, aga sellistel tingimustel," selgitas Kärner.

Täpselt nii ka Pitjukovi ja Viiraga läks. Moskva kohus, kes mõlema asja arutas, muutis pisut karistusi: Pitjukovi eluagne asendati 16 aastaga; Viira puhul loeti ärakandmata osaks seitse aastat ja seitse kuud. Mõlemad määrati range režiimiga kolooniasse. Eesti poolt kinnitas mõlema mehe väljaandmise käskkirja tollane justiitsminister Raivo Aeg. Pitjukov kupatati Venemaale augustis 2020 ning Viira märtsis 2021.

Lõppmäng: vang-sõdurid

Kuid siin võtab lugu eriti ootamatu vindi. 2022 veebruaris algas Venemaa jõhker agressioon Ukrainas, kus vastupidiselt paljude kartustele ukrainlased väga vapralt vastase ülekaalukaid jõude tõrjuvad. Koguni nii edukalt, et Venemaa pidi kaotuste lappimiseks appi võtma kurikuulsa eraarmee Wagner, kellele anti 2022. aasta suvel voli värvata võitlejaid karistuskolooniatest. Wagneri roll Kremli geopoliitilistes plaanides ja varasemad sõjakuriteod Lähis-Idas ja Aafrikas on omaette teema, kuid nüüd vaatas maailm hämmastunult, kuidas eraarmee pealik Jevgeni Prigožin pakkus retsidele amnestiat, et nad Ukrainasse sõdima tuleks.

Julgeolekuekspert Rainer Saksa sõnul on absurdne ja kõnekas, kuidas erasõjakompanii, millist teoreetiliselt ei tohiks Vene seaduste järgi eksisteerida, värbas riigi nimel sõdima vange, keda Vene seaduste järgi armesse värvata ei tohi. Hinnaguliselt värvati sellist kahuriliha vähemalt 40 000 meest. "Pealtnägija" leidis tõendid, et nende hulgas võtsid Wagneri pakkumise vastu ka Oleg Pitjukov ja Vladimir Viira. Kaitsepolitsei kinnitas, et nimetatud mehed sattusid Vene poolel võitlema, aga rohkem detaile ei ava.

Enamik vanglas värvatutest said tuleristsed Artjomovski ehk Bahmuti piirkonnas ja kuupäeva järgi oletades hukkus juba esimestes lahingutes ka Vladimir Viira – Telliskivis tööandja tapnud mees. Tema haud asub Krasnojarski krais spetsiaalsel Wagneri kalmistul ning kannab surmadaatumina 13. oktoobrit. Et mees teenis Wagneris ja hukkus, kinnitavad ka tema Eestisse jäänud sugulased.

Käputäis vang-sõdureid pääses siiski hakklihamasinast ja lasti aasta alguses vabadusse. Vabadusse pääsenute hulgas oli ka kunagine Pärnu laibatükeldaja, Eestis omal ajal surma ja kaks korda eluks ajaks vangi mõistetud Oleg Pitjukov.

Ka Pitjukovil on Eestis sugulased, kuid nende sõnul puudub igasugune kontakt ja teadmine tema osalemisest sõjategevuses.

Epiloog: igavesti lindpriid

Selle loo epiloog on, et Pitjukov ja Viira ei olegi ainsad. Viimase kümne aasta jooksul on Eesti karistuse kandmiseks välja andud kokku 64 isikut, neist 12 Venemaale. Kui "Pealtnägija" nimed teabenõudega kätte sai ja avalike allikatega võrdles, selgus, et uhke wagnerlane on ka 37-aastane Vitaly Say. Tema otseselt küll Eestis kedagi ei tapnud, aga palju puudu ka ei jäänud. Nimelt kihutas toona 19-aastane Vene kodanik, kes oli silmini purjus, 2005. aasta oktoobris politsei eest ära ja tabas Kloostrimetsa teel vastu tulevat Ford Scorpiot, mis oli rahvast täis. Rängas avariis sai vigastada viis süüta inimest, kellest vähemalt kolm said püsiva puude. Veel sel ajal, kui seda juhtumit uuriti, pani Say toime mitu vargust, kehalise väärkohtlemise ja jõudis ka "Pealtnägija" saatesse kui üks Tallinna nn. taksomaffia liige. Tema viimane karistus Eestis mõisteti 2011. aastal röövide seeria eest, kus ta ründas Lasnamäel kaitsetuid prouasid, kasutades löögirelvana muu hulgas näpitsaid ja saades saagiks peamiselt ehteid. 2014. aastal anti ta välja Venemaale. Sotsiaalmeedias on näha, kuidas ta kandis karistuse ära Tomskis ja ilmselt liitus Wagneriga juba vaba mehena. Igatahes tänavu kevadel pälvis Vitaly Aleksandrovitš Say sõdimise eest Ukrainas medali "vapruse eest".

Juba varasemate kuritegude eest Süürias ja Aafrikas oli Jevgeni Prigožin isiklikult sanktsioonide all, aga pärast Ukraina sõja algust tunnistasid mitmed riigid, sh Eesti, Wagneri terroristlikuks organisatsiooniks. Prigožini eraarmee on küll tänaseks Kremli ebasoosingus ja Prigožin ise surnud, kuid kõik tüübid, kes eluga pääsesid, on Eesti vaates lindpriid, kes peavad elu lõpuni üle õla piiluma.

Veebis ringleb tänaseni üksikuid üleskutseid liituda võitlusega Venemaa poolel palgasõdurina. Isegi kui keegi mingis seiklushimus või segadusehoos kaalub sellele teele minekut, on Eesti riigil neile üks sõnum. "Sõnum on kõigile neile, kes mõtlevad, veel enam plaanivad, siis – ärge tehke! See on ühesuunaline tee. /.../ Ja see ei ole mitte ainult selline moraalne vastutus, vaid see on tõepoolest taak selline, et sind võidakse iga päev üles leida sinu elu lõpuni," sõnas kaitsepolitsei komissar Harrys Puusepp.