Aastakümneid kehtis Hiina inimeste ja valitsuse vahel vaikiv kokkulepe: riik tagab inimestele majandusliku heaolu ning vastutasuks on inimesed nõus isiklike vabaduste olulise piiramisega. Mudel töötas hästi kiire majanduskasvu aegadel.

Financial Timesiga suhelnud Oxfordi Ülikooli teaduri George Magnuse sõnul ei toimi see kokkulepe enam, ning mitte ainult seetõttu, et Hiina vana arengumudel enam ei tööta, vaid ka valitsuse hiljutiste otsuste tõttu.

"See on usalduse probleem," lisas Magnus.

2021. aastal seadis Hiina president Xi Jinping oma kõnes eesmärgiks saavutada "ühine heaolu". Selleks peab Xi sõnul piirama kapitali kontrollimatut laiali valgumist ning kinnistama avaliku sektori domineerivat positsiooni ühiskonnas. Samuti hoiatas Hiina president, et riik ei tohi langeda heaoluriigi lõksu, mis tema sõnul ainult soodustab laiskust.

Xi kõnele järgnesid piirangud tehnoloogia- ja kinnisvarasektoris. Hiina kuulus miljardär Jack Ma suuresti kadus avalikkuse eest pärast seda, kui tema ettevõtete suhtes algatati mitu uurimist. Üleöö keelustati eratundide andmine lastele. Kinnisvaraettevõtete laenuvõimalustele seati ranged piirangud.

Samuti käivitati riigis korruptsioonivastane kampaania, samas kui kaubanduspinged USA-ga on peletanud välismaiseid investoreid.

Kuigi Hiina ametnikud lootsid majanduse taastumisele pärast koroonapiirangute lõppemist selle aasta alguses, on taastumise tempo seni olnud oodatust aeglasem. See aga põhjustab sotsiaalseid probleeme.

Juunis kasvas töötuse määr Hiina noorte seas 21,3 protsendini. Pärast juunikuud lõpetasid Hiina võimud vastava statistika avaldamise.

Kuigi üldine töötuse määr on Hiinas võrdlemisi madal, võib seegi olla kõigest statistika moonutuse tulemus: kuigi 65 protsenti hiinlastest elab linnades, 20 protsenti neist on maalt pärit siseriiklikud migrandid, kel pole linnas sissekirjutust (hiina keeles hukou).

Neil ligi 300 miljonil inimesel pole õigust linlastele kättesaadavatele sotsiaalteenustele. Tööd kaotades ei saa nad hüvitisi ega kajastu töötute statistikas. Paljud neist on sunnitud Hiina tööstussektori hiljutise aktiivsuse languse tõttu naasma tagasi maale.

"See paljastab ühise heaolu lubaduse vale. Maapiirkondades elavad inimesed maksid selle linnade heaolu eest," ütles Financial Timesile Hongkongi Ülikooli professor John Burns.

Ka linnas elavad keskklassi hiinlased on jäänud viimasel ajal kaotajaks: Hiina kinnisvarasektorit tabas kriis, mille tulemusel jäid paljud alustatud arendused lõpuni välja ehitamata. Kuna Hiinas on tavapärane osta alles ehitus- või projekteerimisjärgus korter, jäid paljud keskklassi hiinlased korteriteta, küll aga kinnisvaralaenude teenindamise kohustusega.

Ka need hiinlased, kes on juba korteri omandanud, avastavad, et nende kinnisvara hind enam ei kasva. Hiina 100 suurima linna kinnisvarahindade aastane kasv on langenud nulli ning paljudes linnades kinnisvarahinnad hoopis langevad.

Jõukad hiinlased aga kiirustavad riigist raha välja viima ning kaaluvad välismaale kolimist aina lisanduvate uute administratiivsete piirangute tõttu.

Hiina majandusele ei ennustata häid väljavaateid: Rahvusvaheline Valuutafond ennustab riigile neljaprotsendilist majanduskasvu lähiaastatel, mis on oluliselt vähem kui majanduskasv pandeemia eel. Eelmisel aastal vähenes Hiina elanikkond esmakordselt aastakümnete jooksul. Majapidamiste, ettevõtete ja valitsuse koondvõlakoormus kasvas 281,5 protsendini sisemajanduse kogutoodangust, mis tekitab küsimusi võla jätkusuutlikkusest.

Stanfordi ülikooli teadur Xu Chenggang arvab, et valitsuse tegevus erasektori üle suurema kontrolli saavutamiseks on ainult süvendanud Hiina majandusprobleeme, sest see juhtus samal ajal koroonapandeemia ja kinnisvarakriisiga.

"Kui me paneme kõik need asjad kokku, siis Hiina majandus on suures hädas," ütleb Xu.