Kohtunikud peavad jääma erapooletuks ning talaaris kuuldud lugusid ei tohi südamesse võtta. Viru maakohtu esimees Liina Naaber-Kivisoo on pereasjadega tegelenud kolm aastat ja kasvatab ise kahte last. Agle Lauren on samuti kahe lapse ema ja perevaidlusi lahendanud üle nelja aasta. Siiski on juba loetud aastate jooksul nende kahe kohtupagasis lugusid, mis ei taha meelest minna.

"Kui sul lasteaialaps läheb kasvataja juurde ja näiteks ähvardab teda, et ma tapan su ära ja kiusab teisi lapsi, need on päriselust näiteid, siis tegelikult seal taga ongi see, et tal on sünnist saadik olnud vanematel erinevad kohtuvaidlused. Need ei lõppe ära – üks lõpeb, siis hakkab uus," rääkis Lauren.

Liina Naaber-Kivisoo toob kurvastava praktikana välja olukorra, kus vanemad tahavad kohtuvaidluse käigus väga mingisugust suhtluskorda, aga mitte kunagi kohale ei ilmu. "Ma olen ju talle öelnud minu ja tema (lapse – toim.) vestluse käigus, et isa tahab sind näha, tihtipeale see on ikkagi olnud isa. Ja siis tuleb välja, et tegelikult kokkulepitud kohtumisele ei tulda. See pettumus on kindlasti väga valus."

Laureni sõnul näevad kohtunikud, kuidas laps läheb menetluse käigus aina rohkem katki. Lapsega vestluse käigus selgub, et ta on sellest olukorrast juba niivõrd tugevalt traumeeritud. "Kui asi lõpebki, siis ärakuulamisele sa jõuad siis, kui laps on teinud enesetapukatse. Selline juhtum on mul olnud, kus ma lähengi teda külastama haiglasse. Siis ongi midagi meil kõigil tegemata jäänud. Nii ühiskonnal kui perekonnal on märkamata jäänud need olukorrad lapsel varasemas elus," rääkis Lauren.

Pereasjades ei suuda osapooled ka kohtusaalis emotsioone talitseda. Kohtunike Laureni ega Naaber-Kivisoo praktikas pole küll istungi ajal kättpidi üksteisele kallale mindud, kuid nad teavad rääkida, et Jõhvi kohtumajas oli kunagi pereasjas isegi tulistamine. Samas on verbaalne tulevärk kohtusaalis igapäevane.

"See sõimamine, üksteise sõimamine valimatult. Milliseid kirju saadavad inimesed üksteisele ja siis nad esitavad kõik need kohtusse tõendina," jutustas Naaber-Kivisoo, kuidas poolte omavaheline suhtlus toimib.

Tihti on vanemad vihast pimestatud ja unustavad sootuks, kuidas nende käitumine mõjub lastele. Võsukesi kasutatakse kauplemisobjektina -  kui sina maksad mulle elatist, siis mina näitan sulle last. Vanemate väiklusel pole vahel kahjuks mingeid piire.

"Hiljuti oli juhtum, kus vanemad korraldasid lapse üleandmise sel viisil, et said parkimisplatsil kokku ja laps hakkas minema teise vanema autosse. Siis see vanem, kes lapse üle andis, küsis teiselt, kas sul on vahetusriided kaasas, et mina tahan neid riideid nüüd tagasi, mis lapsel seljas on. Siis jäädki mõtlema, kust otsast need vanemad siis lapse huvidega arvestavad. Mida peab see laps tundma hetkel, kui ta kuuleb pealt sellist vestlust, et kas ma peaksin nüüd riided ära vahetama?" kirjeldas kohtunik Lauren.

Naaber-Kivisoo lisas, et lahkuminemise valu ongi selline, mis halvab mõistuse ja tihtipeale inimeste peamine eesmärk ongi haiget teha üksteisele. "Aga vahel muutub laps haiget tegemisel vahendiks, mida kasutatakse selleks, et oma kurbusest üle saada."

Kohutunikutöö teeb eriti keeruliseks, et mõned neile esitatud lood tunduvad uskumatud ja tekivad kahtlused, kas need on ikka päris. Näiteks süüdistatakse teist vanemat lapse hooletusse jätmises, perevägivallas või hoopis mõnes ebasündsas teos.

Omaette teema on Skandinaaviast Eestisse levinud täpselt pooleks jagatud suhtluskord, kus lapsed elavad ühe nädala emaga ja teise isaga. Harvad pole juhtumid, kui lahku läinud isa ja ema panevad lapsed erinevatesse trennidesse, nii et nädala käib võsukene näiteks ujumises ja järgmisel nädalal teise vanema hoole all hoopis hokis ning mõlemad keelduvad ekspartneri valitud trenni last viimast. Lapsi on isegi samasuguse nädalase rütmiga solgutatud erinevate koolide vahel.

"Tegelikult 50 ja 50 pole ju paha lahendus, kui vanemad saavad omavahel väga hästi läbi ja nad suudavad neid otsuseid lapse osas teha ning nad ei ela üksteisest kaugel. Laps ei pea seetõttu näiteks kooli või lasteaeda vahetama. Kui koostöö toimib ja tal säilivad mõlemad vanemad, siis miks mitte," rääkis Lauren, lisades, et selliseid juhtumid tavaliselt kohtusse ei jõua.

"Kui need juhtumid kohtusse jõuavad, siis juba on vanematevaheline tüli üsna suur ja pingeline ja tihtipeale ei pruugi olla need 50 ja 50 lahendused, mida kohus määrab, kuna need ei ole lapse parimates huvides."

Kui varem on riigikohus määranud lapse ühe nädala elama Riias ja teise Tallinnas, siis viimane praktika peab liiga pikaks vahemaaks isegi Mustamäe ja Viimsi vahel sõitmist. Vahel küsitaks 50/50 korda ka näiteks elatisnõudest vabanemiseks.

Kui küsida kohtunikelt nõuannet lahku minevatele paaridele, siis ütlevad nad kui ühest suust, et kui vähegi võimalik, siis püüdke lahendada olukord kohtuväliselt.

"Kohtus kipuvad inimesed juba võitlema ja siis on vaja ka võitjat. Aga selles protsessis võitjaid on vähe. Et, et enamasti on nagu kaotajad ja kaotajateks tihtipeale lapsed, kelle üle võideldakse.