Analüütik: Rasmusseni NATO-liikmesuse idee võib peegeldada Kiievi arusaama
Henry Kissingeriga sarnaselt käis mõni nädal tagasi enda plaani välja ka endine NATO peasekretär Anders Fogh Rasmussen. See nägi ette viisi, kuidas võtta Ukraina allianssi liikmeks sõja ajal. "Välisilm" uuris, mida arvatakse sellest ideest Brüsselis ja mujal Euroopas ning kelle huvides see olla võiks.
Selleks, et kirjeldada Rasmusseni sidet Ukrainaga, tuleb minna tagasi 2014. aasta septembrisse, mil toimus NATO Walesi tippkohtumine.
"Seisame ühiselt toetuses Ukraina iseseisvuse ja territoriaalse terviklikkuse taga. Ja me kinnitame iga riigi õigust valida oma enda tulevik vabalt ilma välise sekkumiseta. Me kutsume Venemaad üles lõpetama illegaalset ja enda poolt välja kuulutatud anneksiooni Krimmis, mida me loomulikult ei toeta. Kutsume Venemaad üles tõmbama oma vägesid Ukrainast tagasi," lausus Rasmussen siis.
Kuigi toona ei pakkunud lääs Ukrainale tänasega võrreldavat abi, on sõnumid uskumatult sarnased. Toona oli ta alliansi esikõneisikuna seotud riikide valitud suunaga, ent täna saab pakkuda erinevaid ideid Ukraina NATO-sse saamiseks. Võib-olla tunneb ta endal teatavat ajaloolist kohustust.
Kaks nädalat tagasi tutvustas ta ajalehes The Guardian oma värsket ideed: kutsuda Ukraina NATO-sse järgmise aasta Washingtoni tippkohtumisel nii, et praegu Venemaa käes olevatele aladele ei laieneks artikkel viis.
Kõige esimene küsimus, mis sellest ideest tõusetub, on: miks? Miks selline plaan ja miks praegu? Mõttekoja Carnegie analüütiku Judy Dempsey sõnul on Rasmussenil väga lähedased suhted Kiieviga.
"President Zelenski on olnud väga ettevaatlik, et mitte mainida mingeid läbirääkimisi või vahetuskaupa. Loomulikult ta tahaks NATO-ga liituda. Aga tõsiasi, et Rasmussen on tingimustest väga avalikult rääkinud, peegeldab võib-olla mingit arusaama Kiievi administratsioonis. Ja seega, võib-olla Rasmussen katsub vett väljaspool Ukrainat – teisisõnu NATO-t ja NATO valmidust seda arvesse võtta järgmise aasta Washingtoni tippkohtumisel," märkis Dempsey.
Aga selgitus võib-olla ka teistsugune ehk et NATO riigid ei näe konfliktist teed välja ja soovivad mingit poliitilist lahendust. Seepärast uurisingi Marshalli fondi analüütiku Bruno Lete arvamust, et kellele võiks Rasmusseni plaan sobida.
"Venemaa oleks kindlasti poolt. On võimalus, et Venemaa nõustuks. Ukraina on arvamustes pooleks ning läänes on inimesed ka aina enam sellise stsenaariumi poolt. Väga lihtsal põhjusel, sest sõjalise lahenduse leidmine on osa Euroopa riigijuhtide silmis aina keerulisem," ütles Lete.
Kuigi Kreml on öelnud, et neile selline plaan ei sobiks, võiks seda realiseerumisel kirjeldada ka kui Moskva võitu.
"See võiks Putini jaoks võit olla, sest ta saaks külmutatud konflikti. Kindlasti osaliselt Ida-Ukrainas ja Krimmis. Külmutatud konfliktid on nõrgestavad olukorrad. Oleme näinud seda Moldovas ja Gruusias," nentis Dempsey.
Seda, et lõpuks leitakse olukorrale poliitiline lahendus, nendivad ilmselt kõik. Ent selle hetkeni jõudmiseks peab Ukraina positsioon lahinguväljal paranema. Selles on kindlad nii analüütikud kui ka NATO praegune peasekretär Jens Stoltenberg, kelle käest täna Rasmusseni ja Kissingeri plaanide kohta küsiti.
"On Ukraina otsustada, millised on sobivad viisid see sõda lõpetada. Meie vastutus on Ukrainat toetada, võimaldada neil vabastada nii palju maad kui võimalik ja panna nad parimasse võimalikku situatsiooni, kui läbirääkimised peaksid algama," lausus Stoltenberg.
"Ukraina tõesti väärib kohta NATO-s. Aga see Lääne-Saksamaa lahendus ehk Rasmusseni plaan ei ole hea. See on tunnistus lääne väsimusest mitte minna välja täieliku sõjalise lahenduseni. Lõpuks laheneb see konflikt ka poliitilise kokkuleppega, aga enne sellest rääkimist peab Ukraina oma olukorda lahinguväljal parandama. Ainult siis, kui Ukraina olukord lahinguväljal paraneb, lubab see neil teha hea poliitilise kokkuleppe ja mitte sellise, kus nad kaotavad," lausus Lete.
Toimetaja: Marko Tooming