Seni on Eestist Ukrainasse võitlema läinud inimesed pigem hoidnud madalat profiili. Ühelt poolt, et vastasele mitte liigset infot anda, teisalt saatis ka Eesti riik vastakaid signaale – algul pigem keelitati võitlema mitte minema, praegu seda ei taunita, aga toonitatakse, et kui midagi juhtub, näiteks langed vangi, siis abi garanteerida ei saa. Nüüd tulid kolm vabatahtlikku võitlejat esimest korda avalikkuse ette ja lubasid rääkida ka Eestisse jäänud lähedastega.

Et mehed osalevad reaalselt lahingutes ja on ka üksteisest üpris kaugel, siis näost-näkku kohtumise asemel suhtles "Pealtnägija" nendega videosilla kaudu ja kasutas nende endi filmitud kaadreid.

24-aastane endine vanglaametnik Egert on üks 15 Eestist pärit mehest, kes praegu oma eluga riskides Ukraina eest võitlevad.

"Ma ei suutnud Eestis kodus vaadata, mis Ukrainas toimub. Butša, Irpin, kõik, mis siin Ukrainas toimub. Mul oli ise väga valus vaadata, et tsiviilinimesed kannatavad. Ma leidsin, et ma pean midagi tegema ja pean kuidagi aitama ja siia tulek oli see," ütles Egert.

"Ta on inimene, kes ei lepi ülekohtuga. Kes näeb, et tehakse ülekohut. Siin on riik riigi vastu. Ta ei saanud leppida sellega, et rahumeelsed inimesed peavad kannatama sellepärast, et nad jäävad kodust ilma, et lapsed jäävad koolist ilma, vanematest ilma, surevad seal mõttetult. /.../ Eks ta paneb oma panuse selleks, et rahu maa peale saada," rääkis Svetlana.

Äsja 30-aastaseks saanud Oleg sõdib Kirde-Ukrainas, aga täpsemalt kus, ta öelda ei tohi. Peipsi äärest pärit ja varem keevitajana töötanud Oleg läks Ukrainasse kolmveerand aastat tagasi väga konkreetsel põhjusel.

"See on väga kurb lugu minu poolt. Pärast 2014., 2015. aastat, kui oli esimene konflikt okupantidega, siis pärast neid aastaid tulid kaks poissi Ukrainast Eestisse teenima raha, tööle. /.../ Ühega nendest me olime nagu vennad ja selle aasta alguses see poiss sai surma. Ja ma ei saanud lihtsalt kõrval istuda ja vaadata. Lihtsalt pakkisin asjad, ostsin endale pileti ja kohe tulin siia," selgitas ta

"Algul ma ei uskunud, et ta läheb. Aga pärast ta helistas oli juba Kiievis. Ja ta näitas, mis seal toimus. Seal oli suur maja ja mitte ühtegi klaasi ei olnud. Siis ma ütlesin, et ta on tubli. Lihtsalt tubli," rääkis Olegi isa Mihhail.

"Isa oli minu pool. Ta seletas mulle, et see võib olla minu viimane sõit: sõda on ikka karm ja meie vaenlane on väga tugev. /.../ Nagu ta naljaga ütles, et hoia kogu aeg kiiver peas ja ole maas. Jah, isa oli minu poolt," sõnas Oleg.

Kui Oleg ja Egert läksid Ukrainasse sõjaväelise ettevalmistuseta ja läbisid kohapeal paar kuud kestnud koolituse, siis 33-aastasel Andresel on varasemast seljataga muljetavaldav militaarkarjäär – Scoutspataljonis teeninud ja Kaitseliitu kuuluv mees töötas piraadivastase laevakaitsjana India ookeanil ja abistas sõja alguses Poola-Valgevene piiril. Aasta tagasi otsustas ta ise rindele minna.

"Elada hirmus siin maailmas ka ei saa, sest selleks, et kurjus võidaks, on ainult vaja, et head inimesed ei teeks mitte midagi," ütles Andres.

"Minu arust oleks põhimotivatsioon see, et tegelikult Eesti vabaduse eest tuleb võidelda just praegu ja seal. See on see, miks ta seal on. Noh, muidugi, tuleb Ukrainat aidata, aga Ukrainat aidates aitame me ka iseennast, sest on ju selge, et me oleme järgmised. Nii et mida kauem Ukraina vastu peab, seda kauem saame meie siin rahus olla," rääkis Andrese isa Andres seenior.

Kui Andrese ja Egerti lapsepõlv möödus Tartus ja nad on selgelt eestikeelse ja -meelse taustaga, siis Oleg pärineb venekeelsest kodust ja möönab, et isegi tema lähiringis leidub inimesi, kelle arvates ta valis vale poole.

"On küll ähvardusi olnud, halbu sõnu on olnud, et sa läksid natside eest võitlema ja nii edasi. Aga mul on oma arvamus ja see, kes kuskil midagi räägib, et mina valisin vale poole... no, okei, las see jääb teie jaoks niimoodi, aga ma tegin oma otsuse ja ma tean, et ma teen õiget asja," ütles Oleg.

Üks asi on kuulata stuudios analüüsisaateid või õhtustes uudistes riigipeade sütituskõnesid, aga meeste jutust joonistub teravalt välja, kuidas rindel pole mingit glamuuri. Näiteks Oleg tegutseb oma üksuse luurajana.

"Algul oli hirmus ja siis närvid läksid natukene, aga tema ise valis enda tee. Ma ei saa midagi teha, ta on juba suur mees. /.../ Ja iga kord, kui ta läheb, nii nagu ta ütleb, tööle, siis kaks-kolm päeva oled magamata," rääkis Olegi isa Mihhail.

Egert teenib Lõmani kandis laskurina. "Kaevikus me oleme ka väga ohtlikus olukorras, kus me pidevalt saame miini-, tanki-, helikopteritelt tuld, lihtsalt üle elamine. Kui kolm päeva viiakse meid kaevikusse sisse, siis tuleb see kolm päeva kuidagi meil üle elada seal ja palvetada, et midagi meie peale ei kukuks," kirjeldas Egert.

"Kõige raskem on ikka, kui sul on 20-30 kilogrammi varustust peal ja sa pead jooksma, et on elu või surma situatsioon, pead võtma kõik oma jõu kokku ja lihtsalt minema ja sa ei tohi alla anda," sõnas ta.

Iga mehe tingimused on pisut erinevad ja sõltuvad olukorrast rindel, aga aeg-ajalt pääsetakse siiski null-liinilt ehk kontaktjoonelt ära puhkama ja pesema. Siis saab kodustega sidet pidada ja kui levi olemas, ka "Pealtnägijale" intervjuu anda.

"Ta on rohkem hakanud hindama lähedasi, oma kodumaad, see on tal hinges. Ma turgutan teda sellega, et saadan talle sellest väikesest koerakesest videoid, pilte, kirjutan igasugust pudi-padi, millega ma siin tegelen, see aitab tal kaasa elada ja natukene sellest sõjaolukorrast üle saada," rääkis Egerti vanaema Svetlana.

"Ta ei näita ju mulle, mis tal hinges. Haruharva ma saan temaga ka videokõne teha, siis ma näen neid silmi, kuidas ta igatseb koju, on kindlasti silmades ka hirmu näha. /.../ Aga ta võttis sellise sammu ette ja mina olen toeks talle," lisas ta.

"Siin on väga karm, sest vaenlasel on palju laskemoona ja kui meie ühe päevaga saadame 20-40 miini, siis nemad saadavad meile kaks korda rohkem. See ei ole teine maailmasõda, siin on palju kordi karmim," rääkis Oleg.

"Oli niimoodi, et üks poiss sai pommist killu ja ta ei saanud liigutada ja üks meedik ronis tema kõrvale ja siis pomm tuli otse sinna, kuhu ta ronis. Tol korral ma nägin esimest korda sellist asja, mis lõi mind iseendast välja. See oli väga raske vaadata, et kui pomm sinna lendas, siis see meedik jäi pooleks. /.../ Ma ei oska teiste sõnadega seletada. See, kes on olnud seal esiliinil, ainult need saavad aru, mis tunne see on. See on väga raske. Samas /.../, kui ma näen surnud venelast, nagu vaenlast, mul ei ole mingit tunnet, aga kui sa kaotad oma meeskonnaliikme, see ikka lööb endast välja," lisas ta.

Inimene kohaneb ka kõige uskumatumatus olukorras. Andres, kes teenib täpsuslaskurina ja valmistub praegu Bahmuti alla minekuks, tegeleb sõja kõrvalt käsitööga. Muu hulgas ehtekunstnikuks õppinud mees annab oma ehetele viimase lihvi sõprade töökojas Kiievis.

"See on üks asi, mis hoiab mentaalselt tugevana. Mul on mingi väljund, millel pole absoluutselt sõjaga pistmist, igapäevaselt ma saan seda ükskõik kus teha," selgitas Andres.

Ukraina poolel võib võidelda kuni 40 Eestiga seotud meest

Kindlat ülevaadet, kui palju Eestist pärit võitlejaid kummalgi poolel on – sest mõningad võitlevad teadupärast ka Venemaa poolel –, ei ole kellelgi. Seda enam, et pilt muutub pidevalt. "Pealtnägija" suutis nimeliselt tuvastada Ukraina leeris 15 Eestiga seotud meest, aga räägitakse kuni 40 inimesest. Alles mõni nädal tagasi avaldas Vene propaganda Telegramis ülevaate välisvõitlejatest Ukraina poolel ja selles nimekirjas on seitse eesti nime. Kõigi nende suhtes on välja pandud pearaha.

Lisaks suhtles "Pealtnägija" eestlasega, kelle kutsung on T-bone. Tema saatis saatele küll kaadreid Ukraina eriüksuse Omega lahingust, aga intervjuud salvestada ei lubanud.

Seni teadaolevalt on Ukraina poolel langenud kaks eestlast.

"Selge, ikka süda väriseb ju sees, kui poeg läheb sõjaväelasena kuskile sellisesse kohta, kus sõda peetakse. /.../ Hiljuti just olid ühe eesti poisi matused, Taneli, hüüdnimega Stinger. Andu veel palus, et me käiksime tema haua peal ja paneksime sinna ühe küünla, mida me muidugi tegime ka. Nii et jah, mitte kõik ei tule tagasi," rääkis Andrese isa Andres.

"Võib-olla seal teiselpool kaamerat nüüd vanemad mõtlevad ka, et miks lasite sinna minna. Mitte keegi ei laseks, mitte ükski vanem, ükskõik milline rongaema võiks olla, aga mitte keegi ei lase oma lapsel sõtta surema minna. See ei ole mäng, see ei ole arvutimäng, et inimene kukub, sealsamas ta saab ellu äratada ja mängid edasi. Sa näed ju reaalset surma. Ja kui selle peale mõelda – seda ei tohi lihtsalt hinge lasta," ütles Svetlana.

Puudus on ka kõige elementaarsematest asjadest

Osaliselt on põhjus, miks "Pealtnägija" loo kolm peategelast nõustusid avalikult rääkima, seotud sellega, et nad tunnetavad väsimust ka kodusel rindel. Abi on märkimisväärselt kokku kuivanud, aga kohati on sõjas puudu ka kõige elementaarsemast.

"Ma olen hetkel Lõmanis ja neli päeva pole juba elektrit olnud korteris. Väga külm on, magan jopega, kahe teki all, ja see on mu viimane küünal, mis mul põleb praegu," räägib Egert enda salvestatud videos.

"Kõige suuremat puudust me tunneme termokaameratest, öövaatlusseadmetest, droonidest, sest sellist sõda pole varem olnud, kui kasutatakse nii massiliselt termokaameraid, droone. Neid on vägagi vaja, sest kui talvisel ajal öösel sõdur ei näe ja vastaspool näeb, siis on väga palju jama. /.../ On situatsioone, kus venelastel on palju parem varustus kui meil," tõdes Andres.

Hoolimata külmast, mudast ja õudustest, mida nad kogevad, kinnitavad kõik kolm, et loobumismõtteid pole. Oleg plaanib isegi üle minna kuulsasse Azovi pataljoni ning lubab enne Ukraina lõplikku võitu mitte koju naasta. Andres ootab Ukrainasse kolme uut Eesti poissi, et nad tublideks laskuriteks välja õpetada. Jõuluks Eestisse ei pääse saate peategelastest keegi.

"Me ootame iga päev teda. Ma ootan iga päev, kui sealt tuleb sõnum, et ta kirjutaks: "Nana, ma tulen koju!" Kõik me ootame koju teda. Aga me peame ka toeks olema talle, et rahvas teaks, et on kangelasi, meil Eestimaal ka," ütles Svetlana.