Emmanuel Macron valiti eelmisel aastal tagasi Prantsuse presidendiks, kuid kõigest kuu pärast presidendivalimisi peetud parlamendivalimistel kaotasid Macroni toetavad tsentristlikud erakonnad enamuse parlamendis.

Kuigi osad liitlased soovitasid Macronil sõlmida koalitsiooni parempoolsete vabariiklastega, kellega koos oleks tal parlamendis enamus olemas, keeldus president seda tegemast.

Järgmised kuud näitasid, et parlamendienamuseta valitsemine osutus oodatust keerulisemaks. Selle aasta aprillis suutis Macron pensioniiga tõstva reformi läbi suruda ainult Prantsuse põhiseaduse sätte 49.3 abil, mis lubab valitsusel vastu võtta eelnõusid ilma parlamendi heakskiiduta.

Ometi annab selline käik opositsioonile juriidilise õiguse nõuda umbusaldushääletust valitsuse suhtes. Kokku kasutas Macroni valitsus sellist võimalust 22 korda.

Järgnenud umbusaldushääletusi elas Macroni peaminister Elisabeth Borne üle ainult napilt ning osade vaatlejate sõnul võisid mõned saadikud jätta umbusaldamise poolt hääletamata ainult erakorraliste valimiste kartuses.

Macron on püüdnud valitseda kombineerides parem- ja vasakpoolseid ideid. Sellele praktikale andis ta nimetuse "en meme temps". Ometi ei suutnud selline lähenemine ületada lõhesid Prantsuse ühiskonnas ega tagada Macronile oluliste eelnõude vastuvõtmist.

Eriti suur tagasilöök presidendile tuli lõppeval detsembril, kui parlament hääletas esialgu napilt maha Macroni sisserändereformi, mis hõlmas samaaegselt ebaseaduslike sisserändajate väljasaatmise lihtsustamist ja tööpuudusega erialadel sisserändajatele töölubade väljastamise piirangute leevendamist.

Kaotuse järel tuli Macronil kokku leppida vabariiklastega eelnõu olulises karmistamises. Muudetud eelnõu võeti parlamendis vastu koos parempopulistliku opositsioonipoliitiku Marine Le Peni erakonna toetusega, samas kui ligi neljandik Macroni enda saadikutest hääletas eelnõu vastu või jäi erapooletuks. Valitsuse terviseminister astus aga protestiks muudetud eelnõu vastu tagasi.

Nüüd ringlevad Pariisis kuulujutud, et Macron võib ise peaministri välja vahetada. Samal ajal räägib Le Pen enda erakonna ideoloogilisest võidust.

"Ta hävitas selle, mis jäi järele "en meme temps'ist" ning täitis ülemineku paremale poolele. See võis olla ainus viis tema järelejäänud ametiaja säilitamiseks, kuid mis hinnaga?" kommenteeris Financial Timesile poliitilist draamat Ipsose uuringufirma analüütik Mathieu Gallard.

Macron lubas valimiskampaania jooksul reformida Prantsusmaad, võidelda krooniliselt kõrge töötuse vastu ning meelitada riiki investoreid. Ometi on nüüd tema võime juhtida riiki küsimärgi all, kuigi tema ametiaja lõpuni on jäänud veel üle kolme aasta.

Samal ajal on kasvanud Marine Le Peni erakonna Rassemblement National toetus, mis juhib viimastes küsitlustes Macroni partei ees juba 12-protsendilise edumaaga. Macroni enda toetus on aga langenud seni peaaegu madalaimale tasemele.

Seetõttu kardavad nüüd paljud Prantsuse poliitika asjatundjad, et Macroni presidentuurile võib järgneda Le Peni ametiaeg.

"Ta teab väga hästi, et kui [Le Pen] järgneb talle, siis igaüks mõistab ta hukka, öeldes, et Macron ei teinud mitte midagi ning aitas Le Penil võimule saada," ütles presidendiga lähedane Prantsuse senati liige François Patriat.