Viimasel ajal räägitakse palju, kuidas eestlased soetavad soojal maal – sageli Lõuna-Euroopas – teise kodu või kolivad hoopistükkis sinna. Mitu kohalikku omavalitsust Itaalias võtsid aga ette tähelepanuväärse kampaania, kus kusagil maalilises aga väljasurevas piirkonnas pakutakse huvilistele maju sisuliselt tasuta.

Milles on konks?

Itaalia kõige lõunapoolsemas otsas asuv Sitsiilia, päikeseliste randade, sakiliste mägede, suus sulava söögi ja rõõmsate inimestega, on paljudele unelmate sihtpunkt. On esmapilgul raske uskuda, kuid paljud omavalitsused näilises maapealses paradiisis teevad meeleheitlikke samme, et inimesi siia alaliselt meelitada.

Itaalia elanikkond on Euroopa vanim. Viimase kümne aastaga on rahvastik kahanenud enam kui miljoni võrra ja järgmise kümne aastaga kahaneb prognooside kohaselt veel sama palju. Just Sitsiilia ikoonilistes mäekülgi palistavates linnakestes nagu Mussomeli tunnetatakse seda kõige teravamalt.

Vanasti elas Mussomelis üle 15 tuhande inimese, nüüd ainult kümme tuhat – neist enamik pensionieelikud või pensionärid. Samal ajal, kui kohalikud ja külalised kogunevad tähistama hingedepäeva, kardab kohalik aselinnapea, et – kui trend jätkub – lüüakse kogu linnale hingekella.

37-aastane kahe lapse isa Toti Nigrelli sündis ja kasvas siin, ning veab nüüd niinimetatud üheeuroste majade programmi.

Arusaadavalt on siin konks – uus omanik peab maja korda tegema hiljemalt kolme aasta jooksul, muidu tuleb maksta kohalikule omavalitsusele trahvi 5000 eurot.

Sarnane kampaania toimib paljudes Itaalia linnakestes ja on pälvinud suurt tähelepanu.

Mussomelis alustati kuue aasta eest ja aselinnapea on selle aja jooksul saanud 300 000 päringut üle ilma, mis ühel hetkel jooksutasid isegi linnavalitsuse serveri kinni.

Kui COVID-i ajal pandi kampaania ajutiselt seisma, siis nüüd kogub see jälle hoogu ja viimastel andmetel on Mussomelis sel moel omanikku vahetanud üle 400 maja ning Nigrelli loodab aasta jooksul müüa veel sada.

Kõiki ei müüda küll ühe euroga. Kui kulutada pisut rohkem, näiteks 15 000 eurot, võib saada juba midagi paremat. Mingeid muid piiranguid peale investeeringu sisuliselt ei ole.

Ajaloolisse linnakesse ongi hakanud kogunema üpris kosmopoliitne seltskond. Näiteks Brasiilia juurtega ameeriklanna Rubia Daniels oli üks esimesi, kes ostis lausa kolm ühe-euro-maja.

Rubia ostis majad nii enda koduks, kuhu pensioni veetma tulla kui ka pensionisambaks. Ta möönab, et remont võttis kaua, seda enam, et töid tuli juhtida sisuliselt teiselt poolt maailma.

Kui ehitajad ja ehitusmaterjalide müüjad on rõõmsad, siis mõned kohalikud on siiski pisut skeptilised seda enam, et sadu maju seisab endiselt hüljatuna.

Pooldajate sõnul on see ka ühiskondlik eksperiment, et väikelinnadele ja eriti ajaloolistele linnasüdametele, kust kohalikud moodsamatesse äärelinna majadesse ära kolinud, uuesti elu sisse puhuda.

Näiteks Erica Moscatello on itaalia juurtega argentiinlanna, kes kolis ise siia kaks aastat tagasi sama kampaania raames. Aga pärast saabumist jahmatas teda avastus, et töötajate puudumise tõttu tahetakse kohalik haigla kinni panna.

Pärast kõva piikide murdmist Itaalia bürokraatiaga lükkas Erica käima programmi, mille alusel kolis siia üheksa arsti Argentinast, kus enam kui pooltel elanikel on Itaalia juured

Teine näide laiemast mõjust on varem Londonis Jamie Oliveri kogukonnatoidu projektide juures töötanud austraallane Danny McCubbin, kes leidis tee Mussomelisse 2019 kevadel.

Praktiliselt tasuta saadud majas linna peaväljaku ääres töötab nüüd Austraalia koka käe all toidupank ja kogukonnaköök, kus supermarketites aegumistähtajale lähenevatest produktidest koostatakse toidupakke abivajajatele.

Igal pühapäeval toimub The Good Kitchenis ehk heas köögis suur ühine lõunasöök. Lisaks kohalikele, kes otsivad süüa või seltskonda, on sellest saanud ka ühe euroga maja ostnute aina kasvava kogukonna keskus.