Meie hulgas on üllatavalt palju inimesi, kes kuhjavad kodu maast laeni täis vanu ajalehti, taarat või muud kraami, mis tundub pahnana, ja keelduvad grammigi ära viskamast. Äärmuslikumatel juhtudel muutub kompulsiivne kogumine mitte ainult naabrite jaoks häirivaks vaid ka ohtlikuks. Kuid – nagu selgub – kõrvalt on väga raske sellesse sekkuda.

Köögi kraanikauss, mis mattunud suitsukonide kuhja alla... Maast-laeni ja otsast-otsani asju täis topitud garaaž... Mäekõrgused hunnikud pakendeid… Vaade rõdu, kust asjade ülekuhjumise tõttu valgust peaaegu ei paista… Aga ka sõna otseses mõttes prügi sisse mattunud inimene...

"Kogujad elavad Tallinna vanalinnast erinevate valdadeni välja ja pool-mahajäetud majadest metsas täiesti renoveeritud majadeni," sõnas kohtutäitur Risto Sepp.

Need on vaid mõned näited, mida päästeameti välijuht Madis Klaassen, kohtutäitur Risto Sepp ja surmajärgne koristaja Indrek Kingo oma töös sageli näevad. Kuigi väljapoole kodu ei pruugi seda miski reeta, on inimeste korterid ja majad asjadest nii pungil, et see ohustab nii neid endid kui halvemal juhul juba ka naabreid.

"Vaesed inimesed, kellel on selline naaber. Et see korter on tuleohtlik, see haiseb seal. Sa võid astma saada juba sellest, et sa naaber oled. Kui mu kindad ei oleks nii mustad seda tööd tehes, siis ma hoiaks oma peast kinni ja mõtleks, et kuidas see koht pole põlema juba ammu läinud," sõnas Kingo.

Üks selline kodu on Lõuna-Eestis Helmes kohaliku valla sotsiaalmajas, kus Enn meiega ise ühendust võttis ja oli valmis näitama, miks ta asju kogub. Kui kokku lepitud ajal uksele koputame ja kella laseme, pole Ennu justkui kodus. Vaid koridori kuhjatud asjade virn reedab, et oleme õiges kohas. Korduva helistamise ja koputamise peale järgneb aga vaikus.

Vallaametnik Tõnu Jaansalu sõnul on 50-ndates eluaastates endine puutöömees ja praegune töövõimetuspensionär Enn kõigiti korralik kodanik – kommunaalid tasutud, alkoholi ei kuritarvita ja muid probleeme ei põhjusta – välja arvatud, et pool aastat tagasi avastati juhusliku visiidi käigus tema kasutuses ligi 30-ruutmeetrises valla üürikorterist vapustavad vaated.

"Ma olen näinud neid kola täis tubasid, et aga see, et uksest pead välja pugema sõna otseses mõttes 30-sentimeetrisest avast, siis see oli muidugi nagu šokeeriv," ütles Jaansalu.

Asjatundjad kinnitavad, et säärased vaated ei avane ainult kusagil ääremaal või sotsiaalkorteris. Väljapoole kodu võib inimene olla viks ja viisakas, aga samas on siiski tegu kompulsiivse kogujaga, keda kutsutakse ka inglise keelest laenatud terminiga hoarder.

"Niisuguseid inimesi võib näha iga päev linna peal, aga sa ei tea, et nad on, neil on üks jope, mis on pandud ilusti ära, et nad panevad selle selga ja tõesti sa ei pruugi märgata. Tegelikult see inimene elab teist elu," rääkis Kingo.

"Täiesti uskumatu, Tallinna kesklinnas võib niisuguseid asju näha, et inimene on elanud aastakümneid oma kesklinna korteris ja see on täiesti normaalne nende jaoks. Reaalselt lähme aknast sisse, et pääseda näiteks selle inimeseni magamistuppa, siis elutuba on piltlikult öeldes maast laeni prügi täis ja tal on enda liikumiseks jäänud käigurajad, et kui ta tahab näiteks akent avada või midagi, siis sinna aknani on väike rada," rääkis Klaassen.

"Need korterid on antisanitaarsed peale selle, et seal on hästi palju asju, võib seal olla a täielik kaos, segadus, seal ei ole mitte mingisugust korrastust. Aga on ka selliseid kogujaid, kes on ilusasti kõik ära pakkidesse pannud," rääkis Risto Sepp.

"Võib olla, et lapsepõlves on midagi puudu jäänud, on elatud viletsuses ja nüüd arvatakse, et kes surres omab rohkem asju, see võidab ja mina olen näinud maailmameistrid," rääkis Kingo.

Kohtutäitur satub sellistesse kodudesse, kui vara võlgade katteks realiseeritakse ning peab väljasorteerima müügikõlblikku kaupa, siis surmajärgse koristaja ülesanne on pind lihtsalt puhtaks saada. 2007. aastat valdkonnas tegutsenud Indrek Kingo sõnul on pahatihti kultuurkiht nii paks, et tuleb kasutada kühvlit ja kangi.

"Vaevu mahub uksest sisse ja kui seal kaevama hakata, siis need ei ole nagu ilusasti pandud üksteise otsa niimoodi, et see tuleb lihtsalt hop-hop kilekotti panna. Ma olen seda teinud labidaga, lihtsalt raiunud seda mäge laiali, sest see on nätske ja märg seal kõik," rääkis Kingo.

Ukse taga hakkab liikumine ja meid külla kutsunud Enn lipsab koridori.

"Siin ei ole enam midagi vaadata, siin ju kõik on ära sorteeritud. Mis on prügi, see on välja visatud ja siis natuke nipet-näp, et veel saab välja visatud," ütles Enn.

Inimesed, kes töö pärast sellistesse kodudesse satuvad või naabrid, kes kõrval elavad, ütlevad, et esimene probleem on maja peale levivad lõhnad, vedelikud ja kahjurid ning lõpuks tuleohtlikkus.

"Ühiselamutoast Tallinnas viisin ära kolm tonni prügi. See oli tõesti, et sa astudki meeter, siis astud poolteist ja siis toa keskel oli see prügihunnik juba. Ma ei liialda, kui ma ütlen, et seal oli mõnisada 1000 prussakalaipa. Niisugune paks paks kiht," rääkis Kingo.

Klaasseni sõnul on selline korter tuleohtlik. "Kõik, mis seal on, see põleb. Et selles mõttes, et mida rohkem ta kuhjab, seda rohkem see põleb, ja seda keerulisem on seda inimest ka seal tulekahju keskel otsida," rääkis Klaassen.

"Lisaks asjadele kogutakse ka kasse, koeri. Olen koristanud Põhja-Tallinnas korterit, kus memm elas oma kaheksa koeraga ja sõnnik oli aknalauani. Ja siis lõpuks tõsteti välja sealt. Kogutakse kasse ja asju korraga. Et sul ongi suur kuhi oma prügi ja siis sul on seal 10 kassi, kes omavahel paljunevad ja siis, kui ma seda kuhja sealt lõpuks ära viin, siis tõmban ka põranda küljest kassilaipu," rääkis Kingo.

Isegi kui elutingimused tunduvad šokeerivad, pole kõrvalt sekkuda siiski kuigi lihtne. Tegu võib küll olla meditsiinilises mõttes käitumishäirega, aga inimene ei ole endale ega teistele ohtlik. Samuti pole ju kusagil täpselt kirja pandud, kui mitu kilo ajalehti või riideid võib kellegi kodus olla või kuidas oma kodu sisu organiseerida. Ka Enn kinnitab, et on korterit omava valla märkusi tõsiselt võtnud ja lubab tõestuseks ilma kaamerata sisse piiluda.

Ühest otsast käib justkui koristamine, aga samas laieneb Ennu kollektsioon hoopis koridori. Jaansalu sõnul oli kokkulepe, et elanik tõstab ukse taha asjad, mis lähevad ära viskamisele - meile väidab mees hoopis midagi muud.

"See karp jääb alles. See mütsilodu jääb alles, see nöör jääb alles. See poroloon jääb ka alles," rääkis Enn.

Väidetavasti on Eestis paar juhtumit, kus ühiselu muutus naabritele nii võimatuks, et korteriühistu taotles sundvõõrandamist, aga "Pealtnägija" ei suuda leida kohtuotsust, kus kellegi kodu oleks ainult asjade kuhjamise tõttu sunniviisiliselt ära müüdud. Ka Ennu puhul püüab Tõrva vald rakendada pigem kõverteed. Temaga lõpetati ühe korteri üürileping ja pakuti asemele sama koridori teises otsas väiksemat sotsiaalpinda.

Meie külaskäigu ajal on asjad kahe korteri vahel laiali ja uuel pinnal sõna otseses mõttes kultuurkiht kerkimas.

Keelitamine ja kavaldamine on küll peamised tööriistad, aga kompulsiivne kogumine tavaliselt ajas siiski süveneb, seda enam, et isik tavaliselt ei tunnista probleemi ning ka psühholoogilist abi pole võimalik anda, kui ta seda ise vastu ei võta.

"See läheb täpselt samamoodi edasi. Ta ei muuda mitte midagi, et isegi kui ta sellest vanast kraamist lahti saab," rääkis Kingo.

"Me võime muuta tema asukohta, aga tema kombed ei muutu ju. Või harjumused, sellisel juhul siis need ei muutu. Et hakkab ikkagi uuesti koguma," rääkis Klaassen.

"Ma ei oska elada ühe paari pükste ja keedupulgaga," ütles Enn.

"See on asendustegevus. Kui inimesel ei lasta erialasel tööl töötada ja viinakuradile ei taha ka end kätte anda, siis see ongi asendustegevus," sõnas Enn.

Mõistke meid õigesti, "Pealtnägija" ei poolda ülereguleerimist ja eraellu sekkumist, samas võiks kasu olla kasvõi inimlikust suhtlusest ja hoolimisest ning – kui asi tundub ikka väga halb – kohalikule omavalitsusele või päästjatele teatamisest