Eelmisel ööl kukkusid siia, Harkivi kesklinna elamurajooni, kaks S-300 raketti. Õnneks ei saanud mitte keegi surma, aga kuus inimest said haavata.

"Me siin Harkivis ei saa aru, mida nad tabada tahavad. Nad ei pommita sõjaväeobjekte! Pihta saavad koolid, haiglad, elumajad. Seal ei ole sõjaväelasi!" rääkis Natalia.

Kõrval asuv kohvik on varem pihta saanud juba kaks korda ja iga kord on omanikud selle uuesti üles ehitanud. Nad loodavad, et ka tänane rünnak ei pane punkti nende ettevõttele.

"Linna pole eriti inimesi jäänud, sellepärast ongi raske. Arvasin, et kevadel läheb kergemaks, aga kevade saabudes algasid elektrikatkestused. Me tahaks uuesti avada, aga peame seda tõsiselt kaaluma," rääkis kohvikupidaja Nika.

Viimati käisime operaator Kristjan Svirgsdeniga siin, Põhja-Saltovkas, kaks aasta tagasi, sõja alguses. Siis oli see kõige ohtlikum rajoon Harkivis. Nüüd käivad siin juba ülesehitustööd.

Enne sõda oli Saltovka kõige suurem magalarajoon Harkivis. Nüüd siin inimesi eriti ei kohta. "Saltovka on tühjaks jäänud. Inimesed lahkusid, sest majad
on pihta saanud. Siin pole ei vett, gaasi ega elektrit," rääkis Ilja.

Ilja näitab meile tüüpilist silti, mille inimesed on enne põgenemist pannud oma korteri uksele. See on palve marodööridele ust mitte lõhkuda, sest korterist on kõik väärtuslikud asjad ära viidud.

"Sõja alguses siit põgenedes võtsime kõik väärtusliku kaasa, et seda mitte jätta marodööridele. Sel ajal murti korteritesse sisse ja viidi kõik minema," rääkis Ilja.

Ülesehitustööd käivad vaatamata raketirünnakutele.

"Me saame aru, et iga hetk võivad venelased meie pihta midagi lasta. Meil on vaja kaasaegset õhutõrjet. President ja valitsus on seda rõhutanud ja meie liitlased töötavad selle nimel. Samas ei saa me ka siin lihtsalt käed rüpes sõja lõppu oodates istuda. Me peame linna uuesti üles ehitama. Inimesed tahavad oma kodudesse naasta. See on linna elanike jaoks väga tähtis," rääkis Harkivi linnapea Igor Terehov.

Sõja algusest saadik on Harkivist lahkunud üle poole elanikkonnast. Linna on alles jäänud natuke alla miljoni inimese.

"Mul on tütar ja tal on väike laps. Me ei tea, mida teha. Me ei tahaks oma linnast lahkuda. Me ei tea veel, mis me teeme," ütles Natalia.