Neid samu 24. brigaadi mehi filmis "Aktuaalse kaamera" võttegrupp juba eelmisel aastal Bahmuti all, siis kui seal käisid kõige tulisemad lahingud. Juba eelmisel kevadel Bahmuti all ei olnud sõdurite poolt kasutusel olev miinipilduja kõige uuem relv. Äkki oleks vaja midagi uuemat?

"Ma ütleks, et tuleulatust ja täpsust arvesse võttes on see üks parimatest miinipildujatest," ütles Ukraina sõjaväelane Ivan.

"Sõda jääb sõjaks, see ei muutu. Sõjas on igal pool raske. Raske oli Bahmutis, siis Tšassiv Jaris, praegu on siin raske. Kerge ei ole mitte kusagil. Vaenlane on tugev, elavjõudu on neil palju ja edenevad nad kahuriliha arvelt," rääkis Ukraina sõjaväelane Vassõl.

Võrreldes teiste rindelõikudega paistis olukord selles külas enam-vähem rahulik. Võib-olla sellepärast antaksegi neile sõduritele piiratud arv laskemoona.

"Kõige parem olukord laksemoonaga oli meie esimese vastupealetungi ajal Hersoni oblastis. Me sõdisime Bezõmjanne küla all ja lasime 50–60 miini päevas. Seda ühe miinipilduja kohta, aga meil oli neid kaks. Siis oli meil laskemoona päris palju. Bahmuti ja Soledari all oli olukord moonaga ka enam-vähem. Aga peale seda... Ma arvan, et see sõltub olukorrast rindelõigul. Kus on olukord raskem, sinna antaksegi rohkem laskemoona," ütles Ukraina sõjaväelane Mõkola.

"Üritame laskemoona kokku hoida ja lasta täpselt. Kaks-kolm miini ühe sihtmärgi tabamiseks," lausus Ivan.

Praegune sihtmärk asus nende meeste positsioonidest umbes viie kilomeetri kaugusel.

"Esimene miin on sisselaskmiseks. Need on uued miinid, nendega on vaja veel harjutada. Siis veel kaks-kolm lasku ja me tabame sihtmärki. Praegu tabasime sihtmärgi lähedust. Me luurame veel ja siis, kui taevas ei ole Orlani või muid vaenlase luuredroone, tabame sihtmärki täpsemalt," sõnas Ukraina sõjaväelane Jegor.