Te ütlesite ajakirjanikele, et esmaspäevasel Euroopa Liidu riigijuhtide kohtumisel räägiti pigem sellest, mis oli sõnum, mille valijad andsid ehk kuhu suunas võiks Euroopa pöörduda. Aga mis oli siis see sõnum, mis valijad andsid?

Me jõudsimegi selleni, et tegelikult ei olnud need Euroopa valimised, vaid olid 27 riigi siseriiklikud valimised, kus muuhulgas räägiti ka Euroopa küsimustest. Valijate tagasiside oli kõikides riikides erinev. See, mis Itaalia peaminister leiab, et mida valija talle ütles, oli hoopis midagi muud, kui see, mida ütles meie valija meile.

See ongi see arusaam. Et meil ei ole Euroopas mitte ainult 27 erinevat riiki, kellel on 27 erinevat muret, vaid meil on tegelikult ka nendes riikides erinevad poliitilised jõud, kellel on täiesti erinevad arusaamad. Nii et tegelikult ühte vastust ei ole võimalik öelda.

Te ise armastate öelda, et valimistel on tagajärjed. Nüüd me näeme, et konservatiivide jõuõlg kasvas ning rohelised ja liberaalid said vähem hääli. Missugused peaksid olema nende valimiste tagajärjed ehk milliseid poliitikamuutusi Euroopal on vaja, et valija soovile vastu tulla?

Eks me järgmine nädal ju arutamegi seda strateegilist kava Euroopa Liidu jaoks. Ja seal sellised asjad on ka peegeldatud: seesama julgeolekuteema, mis meile on hästi oluline, aga ka näiteks migratsiooniteema, mis on väga oluline lõunariikidele.

Mis puudutab roheteemasid, siis ühed ütlevad, et meile öeldi selgelt, et kliimamuutustega on vaja tegeleda, sest tagajärjed on nii karmid. Seda just lõunariikides, kus suved on nii kuumad. Ja teistpidi on majanduslik vaade ehk mis sammud on mõistlikud majanduse koormuse mõttes. Seda peab uus Euroopa Komisjoni president oma programmis peegeldama.

Kas see, et rohelised said vähem hääli, näitab, et suhtumine küsimusse, kuidas peaks Euroopa Liit kliimaküsimustega tegelema, on viie aastaga muutunud?

Muutunud on see, et uued mured on tulnud. Pärast eelmisi valimisi tuli Covid, millest lähtus majanduslangus. Erinevatest kriisidest lähtus ka sündimuse langus. Ja sõda tõi päevakorda julgeolekuteema, mida üldse varem pole olnud. Elu on muutumises.

Kas te mõistate Itaalia peaministri Giorgia Meloni kirjeldatud muret, et temal on Euroopa Parlamendis suuruselt kolmas poliitperekond, aga Euroopa Konservatiivide ja Reformistide fraktsioon (ECR) jäetakse tipuametite aruteludest kõrvale.

Niimoodi ta seda muret ei kirjeldanud.

Aga kas te põhimõtteliselt seda Itaalia ajakirjanduses kirjeldatud muret mõistate?

Ma rääkisin otse tema endaga ja tema seal laua taga igal juhul ütles, et temal pole selle vastu midagi.

Iga valitsemise puhul, ka Euroopa Parlamendi puhul on tähtis see, kes saavad enamuse kokku, kelle vaated kattuvad, et programmi ellu viia. Muidugi on Itaalia suur riik, teda ei tohiks kuidagi kõrvale jätta ja seda ei ole kellelgi ka soov teha. Arvestama peab ikkagi ka neid muresid, mis temal on ja mis seonduvad eelkõige migratsiooniga.

Ma saan aru, et Melonile tegi pisut haiget see, kui kolmeks tunniks kogunesid liberaalid, EPP ja sotsialistid, aga teised pidid ootama?

See oli natuke korralduse küsimus, mis kellelegi ei meeldinud. Tavaliselt on nii, et me tuleme kokku, kõik annavad oma tagasiside ja peegelduse ja meil on arutelu. Ehk me kõigepealt arutame, kõik tõstavad oma murekohad üles ja siis lähevad läbirääkijad väiksemas grupis konkreetsemalt läbi rääkima.

See faas jäeti ülemkogu eesistuja poolt ära. Ma ei tea, miks. Selge on, et see kõiki ärritas. Aeg on see, mida sa tagasi ei saa, kõigil on väga tihedad päevakavad. Ehk see ärritas kõiki.

Enne esmaspäevast kohtumist räägiti teist kui ühest Renew Europe'i läbirääkijast. Aga selles väikses grupis, mis kogunes, teid ei olnud. Kas põhjus oli selles, et räägiti teist?

See, kui me leppisime kokku, et mina võiksin olla üks nendest läbirääkijatest, oli talvel. Aga pärast seda, kui kolleegid arvasid, et mina võiksin olla sobilik kandidaat, siis ma ise ütlesin, et ma ei saa olla läbirääkija, kui minust ka räägitakse.

Kas Giorgia Meloni juhitav poliitiline perekond väärib ühte tipukohta? Pelgalt selle pärast, et nad on nüüd Euroopa Parlamendis suuruselt kolmas fraktsioon. Nad ise väga palju sellest nüüd ju räägivad.

Meloni ise ütles, et tema ühtegi tipukohta ei soovi.

Kas ta mõtles iseennast või oma fraktsiooni?

Ta rääkis ECR-ist.

See tähendab, et vana koalitsioon saab ikkagi jätkuda?

Kui sa vaatad ka siseriiklikke parlamente, siis need koalitsioonid on alati sellised, et seal ei ole kõiki. Ikka on koalitsioonis need, kelle vaated rohkem kattuvad.

Siis, kui mina olin Euroopa Parlamendis, oli ECR pigem konservatiivide juhtimisel. Need olid Briti konservatiivid, kelle grupp see oli ja nad olid väga mõistlikud, nendega sai alati koostööd teha. Hetkel on see muidugi hoopis teine grupp. Ja küsimus on ikkagi nendes poliitikates, mida saab ellu viia. Ma loodan, et ka tulevikus saab leida ECR-iga ühisosa.