Kool on läbi ja suvi lõpuks ometi alanud. Küllap nii mõnigi laps sai lõputunnistusega koos kaasa ka väikese nimekirja raamatutest, mis suve jooksul uueks õppeaastaks tuleks läbi lugeda. Ning selle asemel, et kujutleda end koos sõpradega mõnusalt võrkkiiges või rannaliival lugemas, ulatas pettunud näoga selle nimekirja oma vanematele. Ja kaastunne ei jäänud tulemata! Seda jõudis ka sotsiaalmeediasse, kus nii mõnigi lapsevanem elas välja oma pahameelt nii kirjandusklassika kui ka seda lugema juhatava õpetaja suunal.

Olen päris mitut puhku kuulnud või lugenud arvamusi, et miks lapsed peavad lugema samu raamatuid "kui meie omal ajal" ja et kas uuemaid asju siis tõesti ei ole ja kaua võib seda kirjandusklassikat "peale suruda".

Muidugi tahaks meenutada, et kirjandusklassika on igasuguse kultuuri telg, milleta kaob kiiresti ka kultuuriline järjepidevus. Lisaks on mitmesugused aju-uuringud korduvalt tõestanud lugemise – ja eriti keerulisema ilukirjanduse ehk kirjandusklassika – kasulikku mõju inimese vaimsele ja füüsilisele tervisele ja mälule; elus hakkama saamisele ning teiste inimeste mõistmisele.

Aga teooria on üks asi, praktika midagi muud. Seepärast esitan hoopis üleskutse: lugege suvine kohustuslik kirjandus läbi koos oma lastega.

Kujundage saabuvast suvest ühine ettelugemissuvi! See on kasulik vähemalt kolmel erineval moel.

Esiteks. Olen kindel, et päris palju kirjandusklassikast, mille suunas põlgust üles näidatakse, on lapsevanematel endil lugemata või on kooliaegne lugemismulje ammu kustunud. Sageli ollakse üleolevad millegi suhtes, mida ise õieti ei tuntagi.

Teoseid üle lugedes võib kergesti avastada, miks klassikast on saanud klassika. Mitte sellepärast, et mõni kirjandusteadlane või õpetaja nii otsustas, vaid ennekõike sellepärast, et tegemist on hea raamatuga, mis kõnetab lugejat ajastuüleselt. Ja mida paljud põlvkonnad on nii või teistsuguse huviga lugenud. Mis omakorda tähendab, et raamat ei aegu. Iga kirjanik tahaks saada klassikuks, sest just see näitab, et tema loomingul on võimet rääkida inimestele olulisi mõtteid ja lugusid ka siis, kui autor ise on ammu meie hulgast lahkunud.

Seega – kasutage juhust, lugege oma lastega koos "Wikmani poisse", "Kõrboja peremeest" või "Rehepappi" või midagi muud nimekirjast. Ja laske endale ette lugeda – see on mõnus!

Teiseks. Niisugune kooslugemine tugevdab omavahelisi peresuhteid. Terve talve käib igaüks oma rutiinseid radu pidi, kõik on väsinud, kõigil on kiire, palju tegemist jne. Suvi on hiilgav aeg ühistegevusteks ja see ei pea tingimata olema ainult aktiivne meelelahutus, see võib olla ka näiteks hoopis teraapiline ühislugemine. Igasugune hea raamat innustab kaasa mõtlema ning teil tekib terve hulk arutlusteemasid, milleks argielus pole kas mahti või põhjust.

Võite imestusega avastada, milliseid põnevaid mõtteid teie lapse peas liigub!

Kolmandaks. Suhe eesti kultuuri ja ajalukku tiheneb. Palju on juttu sellest, et noored ei tunne eesti ajalugu ega kultuuri. Aga võib-olla on meil kõigil selles osas puudujääke.

Ilukirjandus koosneb lugudest, mis n-ö simuleerivad reaalse maailma sündmusi ja kogemusi. Nende lugude tundmine aitab mõista üldist narratiivi, see tähendab – saada paremini aru ka praegu Eestis ning maailmas toimuvast. Ning aitab minevikuperspektiivi omades olevikus toimuvat paremini mõtestada.

Seega. Unustage mõneks ajaks uudised ja tiktok ning leidke igas päevas see tunnike või pool, et ühiselt lugeda ja mõtteid vahetada.

Tsiteerides klassikut: ükski meelelahutus pole nii odav kui lugemine ega ükski nauding nii püsiv.