Kuidas te kirjeldaksite Euroopa Nõukogu peasekretäriks valitud endist Šveitsi presidenti Alain Berset'd?

Ainus tõeline viis Berset' kirjeldamiseks on kirjeldada teda kui poliitikut. Tal on olnud üks kiiremaid poliitikukarjääre Šveitsi ajaloos. Ta valiti 2003. aastal riiginõukogusse, kuhu tavaliselt lähevad veteranpoliitikud, kuid tema oli vaid 31-aastane. Ta veetis nõukogus üheksa aastat, mille jooksul töötas rahandus-, auditi-, õigus- ja poliitilistes komiteedes. Ühe ametiaja töötas ta ka nõukogu esimehena.

2011. aasta lõpus valiti ta Šveitsi valitsusse, kus ta töötas siseministrina.

Ta oli ka kaks ametiaega president, sealhulgas eelmisel aastal, mis oli ka suure tõenäosusega üks tema eeliseid Saare ja Didier Reyndersi ees.

Mõne jaoks on Berset ka vastuoluline tegelane. 2020. aastal sattus ta skandaali, kui ta endine armuke üritas teda intiimsete ning privaatsete detailidega šantažeerida. Samuti pälvis meedias kriitikat tema tegutsemine koroonakriisis, mille eest ta siseministrina vastutas. Teda on süüdistatud ka Šveitsi ühe suurema meediamaja Ringieriga liiga sõbralikes suhetes olemises ja sellele siseteabe edastamises, kuigi see uurimine ei jõudnud eriti kaugele.

Kes oleks Eesti poliitikas temaga sama kaliibri poliitik?

Ta on mõnikord ekstsentriline isiksus. Kui peaksin teda Eestis üldse kellegagi võrdlema, valiksin Juhan Partsi, eelkõige tema enesekindluse, ekstsentrilisuse ja praktilise kogemuse pärast. Ehkki poliitiliste veendumuste osas ei saaks need kaks tõenäoliselt üksteisest kaugemal olla.

Eesti kandidaat Euroopa Nõukogu peasekretäri kohale oli Indrek Saar. Kuidas te neid kahte võrdleksite?

Berset on raskekaallane. Presidendina on tal olnud 22 riigivisiiti ja ta oli aktiivses valitsusliikme rollis üle 10 aasta, mille jooksul kohtus ta sageli oma Euroopa kolleegidega ja õppis neid väga hästi tundma.

Ei saa ka unustada, et ta lahkus just eelmisel aastal oma ametikohalt Šveitsi valitsuses, nii et kõik on veel väga värske. Saar on seevastu mõnevõrra juhuslik kandidaat, kes ei ole lähedalgi sellise võrgustiku omamisele, millele saab tugineda Berset.

Kas Saarel oli teie arvates Berset' vastu üldse mingi võimalus?

Ei. Liikmesriikide ministrite nõukogu eelistusjärjekorras ei olnud ta favoriit.

Saar oli ka statistiliselt märkimisväärselt ebasoodsamas seisus, kandideerides Euroopa Liidu suuruselt neljanda kaubanduspartneri väidetavalt ühe edukama riigimehe vastu. Ma isiklikult ei ole suur Berset' fänn, kuid paari numbri vaatamisest piisab, et näha, kui suur erinevus tegelikult on.

Šveitsis ei tegele siseminister sisejulgeoleku, vaid sotsiaalkindlustuse ja rahvatervise küsimustega. See tähendab, et Berset vastutas näiteks Šveitsi ravimiekspordi reguleerimise eest, mis ulatub üle 100 miljardi euro aastas. Riiginõukogu komiteedes auditeeris Berset valitsemissektori kulutusi, tehes järelevalvet riigile ja riigieelarvele, mis on Eesti omast viis-kuus korda suurem.

Kultuur kuulub muide ka Berset' endisesse portfelli ja šveitslasest prantsuse keele kõnelejana esindab ta kultuurilist vähemust. Nii et Saarel polnud isegi midagi sellist vastu pakkuda.

Kuid võib-olla kõige olulisem eelis oli Berset' poliitiline kogemus. Šveits on konföderatsioon. Valitsus peab pidevalt läbirääkimisi pidama kantonitega, millel kõigil on oma süsteemid, parlamendid ja valitud valitsused. Selles mõttes on tal täpselt selline poliitiline kogemus, mida ta vajab Euroopa Nõukogu eesotsas.

Ignoreerida ei saa ka Šveitsi valitsuse toetust Berset'le. Tal oli välisministeeriumis neljaliikmeline meeskond, kes aitas teda kõiges, strateegiast reiside ja kohtumiste korraldamiseni. Tema käsutuses olid Šveitsi valitsuse ressursid.

Olen lugenud, et valitsus tegi isegi oma lennuki kättesaadavaks, kui tal oleks seda vaja olnud.

Selle kõigega võrreldes tundub Eesti kandidatuur mulle taktikalisena. Usun, et selle valitsuse jaoks oli Kaja Kallase saamine Euroopa kõrgele kohale palju olulisem kui Saare abistamine.

Sellele lisandub veel asjaolu, et Šveitsile oli seda väga vaja. Euroopa on Šveitsi jaoks tänapäeval suur jama. Kahepoolsed läbirääkimised ei vii kuhugi ja keegi ei mõista Šveitsi neutraalset suhtumist Ukraina sõjasse. Ma arvan, et nad vajasid edulugu.

Eestis oli Euroopa Nõukogu uue peasekretäri valimise teema meedias laialt kajastatud Eesti kandidaadi Indrek Saare tõttu. Kuidas Šveitsis valimisprotsessi kajastati? Kas meediahuvi oli suur?

Meedia jälgis Berset' kampaaniat väga üksikasjalikult. Mulle jäi mulje, et nad ootasid, et saaks teda süüdistada maksumaksja raha raiskamises või muus taolises, kuid seda ei juhtunud. Tema võit on kõige tähtsam poliitiliste institutsioonide jaoks. Ma ei usu, et elanikkond pööraks palju tähelepanu sellele, mis edasi saama hakkab.