Kadriorus aadressil Narva maantee 80 asub 19. sajandist pärit muinsuskaitsealune supelsalong, mis ootab juba aastaid ümberehitust ja kordategemist. 

Hoonel on kehtiv detailplaneering olemas juba 2013. aastast. Tallinna linnaplaneerimise ameti muinsuskaitse osakonna eeslinnade peaspetsialist Diana Haapsal on varem ERR-ile öelnud, et hoone täielik taastamine ei ole enam võimalik, kuna hoone on halvas seisukorras.

Sel nädalal pandi kinnistule ümber piirdeaed ja hoones algasid osalised lammutustööd. Tallinna linnaplaneerimise ameti muinsuskaitse osakonna muinsuskaitse peaspetsialist Oliver Orro sõnul on lammutustööd vajalikud, kuna hoone konstruktsioonid on väga kehvas seisukorras. 

"Hoone on väga pikalt tühjana seisnud, vahepeal mitu korda põlenud ja selle puitkehandi seisund on tänaseks ikkagi väga niru. Nüüd on otsustatud, et restaureerimise esimene järk on ikka valiklammutamine," ütles ta.

See, kui suur osa hoonest on võimalik säilitada, selgub demonteerimise käigus. "Võib-olla jääb ainult vundament – oleneb, kui hullus seisus need palkseinad nüüd osutuvad olema. Võib-olla saab näiteks ühe nurga ja ühe veranda ka alles jätta, nii et seda ei pea lahti võtma. Näiteks saaks neile sellise kaitsva telgi ümber ehitada, et need jäävadki püsti," lausus Orro.

Puitkehandi säilitamine on keeruline, sest hoonest on läbi kasvanud puud ja tekkinud seened. 

Lammutustööde käigus eemaldatakse hoonest väärtuslikud detailid nende säilitamiseks ja restaureerimiseks, et vältida elementide potentsiaalset hävimist uues tulekahjus või maja kokkukukkumisel.

"Seal on üsna palju sellist käsitööd, nikerdamist-näkerdamist, et võimalikult tervelt kõik need puitpitsilised aknapealdised, aknaluugid, natuke aknaraame, uksi ja laudist sealt kätte saada," ütles Orro. 

Orro sõnul on tööde planeerimisel hoone omaniku, OÜ Kadrioru Kinnisvaraga olnud mõningaid erimeelsuseid ning kõigile osalistele sobiva lahenduse leidmine oli keeruline, mistõttu hoones toimuma pidanud tööd on ka viibinud. Nüüdseks on erimeelsused lahendatud.

Endisesse supelsalongi, nagu ka salongi taha planeeritavasse neljakorruselisse hoonesse, peaksid tulevikus tulema korterid. 

Supelsalongi rajas Narva maanteele raehärra Benedict Georg Witte 1813. aastal. Supelsalongi laiendati korduvalt, seal toimusid kontserdid ning sageli esinesid seal rahvusvaheliselt tuntud muusikud. See tõstis ümbruskonna kinnistute hinda, kuhu jõukad kaupmehed rajasid omale suvilad. Nii tekkis Poska, Koidula, Vesivärava, Köhleri ja Faehlmanni tänavate vahele elamukvartal.

Kadrioru linnastumise ning raudtee rajamise tõttu, mis võimaldas suvitajatel sõita Krimmi, huvi supelsalongi vastu kahanes. 1910. aastal salongi ehitised süttisid ning pärast taastamist ei leidnud need enam kasutust, mistõttu hakati neid järjest lammutama. 

Praegu on salongikompleksist alles vaid vannimaja ja majandushoone.

Hoones on Nõukogude ajal olnud ka korterid, kuid viimased aastakümned on hoone seisnud tühi ja hooldamata.

Lagunevaid mälestisi on Tallinnas veel

Orro sõnul on praegu Tallinnas üle 800 kaitsealuse hoone, millest on avariilised umbes 30. Kaitsealuse hoone halva seisukorra taga on erinevaid põhjuseid.

"Näiteks omanikevahelised vaidlused võivad olla, kui on mitu omanikku. On juhte, kus mingi detailplaneering venib väga pikalt, või naabrid on vastu. Võib-olla omanik on näiteks üldse välismaal, meil ei õnnestu temaga isegi kontakti saada ja ta ei ole lihtsalt huvitatud oma Eestis asuvasse kinnisvarasse investeerimisest," sõnas ta.

Mõned halvas seisus objektid on Orro sõnul ka riigi või linna käes, kui näiteks ei suudeta kokku leppida, milline riigiasutus hoonesse investeerima peaks. Ühe näitena tõi ta Seewaldi psühhiaatriakliiniku Tallinnas, mille kinnistul on mitmeid halvas seisukorras objekte, kuna haigla on pikalt plaaninud kolida. 

Arhitekt Ove Ooti sõnul ei ole majade n-ö seismajäämine eriline. "Tegelikult ju uusi maju jääb ka seisma, aga need jäävad tihtipeale arhitekti või projekteerija lauale ning neid ei näe. Neid maju, mis on mälestised ja kaitse all, on linnaruumis näha – see on psühholoogiline efekt, et vanad majad seisavad".

Ooti sõnul on kaitse all olevate mälestistega seotud palju osalisi, mistõttu võivad vajalikud tööd pikeneda. "Paratamatult tuleb eeltööd oluliselt rohkem teha. Teemadeks võivad olla omandisuhted, nõuded, naabrid või siis mingisugused ametkonnad. Neid mõjureid on nii palju, et see uurimisprotsess lähebki pikemaks".

Samas võib tema sõnul pikem tööde periood olla mõistlik. "Vanad majad ajavadki aega ja protsessimist natuke rohkem. Võib-olla see on hea vastandumine või vastand sellele, et meil tänapäeva maailm liigub liiga kiiresti või tahetakse kõike valmis saada ühe korraga ja kõik otsused korraga ära langetada," ütles Oot.