Saatejuht küsis Saksalt, kas ta nõustub Leo Kunnase väitega, et olukord rindejoonel ei ole Ukraina jaoks kusagil kriitiline.

Saksa sõnul on Kunnas olukorra lühidalt kokku võtnud ja tema hinnanguga võib nõustuda. "Põhjus võiks olla selles, et Vene armee, vaatamata väga aktiivsele pealetungi tegevusele alates eelmise aasta oktoobrist, ei ole suutnud ühtegi suuremat läbimurret saavutada ja ei ole suutnud märgatavalt edeneda," ütles ta.

Ta lisas, et Vene armeel on üksikutes punktides olnud kuni kümnekilomeetriseid edenemisi, kuid seda on väga vähe ning see ei vasta kindlasti Venemaa juhtkonna ega armeejuhtidele ootustele.

Saks ütles, et praegu on raske ennustada, kas olukord rindel läheb ukrainlaste jaoks kergemaks või raskemaks. Ta märkis, et kui Venemaa tahab suurt pealetungi jätkata, on neil vaja läbi viia mobilisatsioon. "Venemaal on selgelt see valik juba kevadest saadik, et kui nad tahavad sellist suurt pealetungi jätkata ja Ukraina idaosas Donbassi vallutada, siis neil oleks vaja läbi viia mobilisatsioon. Seda nad siiamaale teinud ei ole, sest Venemaa juht ei soovi seda läbi viia. See on väga suur poliitiline risk tema jaoks."

Saksa sõnul peab Ukraina kurnamissõda. "Ta üritab kulutada Vene vägesid maksimaalselt ja teades, et teisel poolel on selline poliitiline punane joon, kust ei taheta üle astuda, siis on võimalik kahte asja kokku panna. Ühtepidi tahetakse väga kiiresti Ukrainas suuri territooriume vallutada, teistpidi ei tahta mobilisatsiooni läbi viia. See annab võimaluse ukrainlastele Vene vägede kulutamiseks," rääkis Saks.

Saks lisas, et samas ei saa Ukraina piisavalt relvaabi ega ka lubatud abi ei jõua Ukrainani piisavalt kiiresti – see omakorda venitab sõda.

Rahu sõlmimine sõltub Saksa sõnul ainult Ukrainast ja Venemaast. "Keegi teine ei saa neid otseselt rahule sundida ja tegelikult ei saa ka ühte poolt sundides seda rahuprotsessi algatada," ütles Saks.

Ta lisas, et kuna Venemaa algatas selle agressiooni, siis tuleb tegeleda Venemaa ohjeldamisega. "Mitte nüüd Ukraina ohjeldamisega, nagu kohati tundub, et keegi tegeleda soovib – Ungari peaminister ja siin mõni veel on niimoodi väljendanud, ka Hiina Rahvavabariigi president on kuidagi sinnapoole nüginud seda teemat."

Saks märkis, et tema arvates on probleem selles, et Ukraina toetajad, eesotsas USA-ga, ei ole suutnud tekitada rahvusvahelist protsessi, mis survestaks Venemaad rahu suunas tegutsema. "Me võiksime rääkida mingist õiglasest rahuprotsessist ja see on minu arust see vajakajäämine. See pigem näitab USA administratsiooni ja mitmete Euroopa juhtide mittepiisavat koostööd. Ma ütleks niimoodi, et seal ei ole selget strateegilist visiooni."

Saatejuht küsis, kui palju mõjutab USA valikuid Hiina toetus Venemaale.

"Ega muidugi – kõik mõjutab. USA jaoks ei ole tegemist mingisuguse ühe eraldi võetud sündmusega, vaid osaga globaalsest protsessist, nii on see ka Hiina jaoks. Tegelikult ka Venemaa üritab seda Ukraina küsimust isoleerida teistest rahvusvahelistest protsessidest, aga see on paratamatult üks osa sellest," vastas Saks.

"Mina väidan seda, et Hiina tegi valiku sõja alguses, kas olla siis nii-öelda globaalne liider ja rahuvahendaja ja päriselt üritada seda konflikti kuidagi lahendada ja luua endale siis niisugune rahvusvaheline prestiiž või siis võtta see ideoloogilise hoiak USA vastu. Hiina tegi selle valiku ja asus Venemaad toetama ja seda muidugi siis mitte soovist ainult, et Venemaa tuleks sellest sõjast võitjana välja, vaid sellepärast, et Venemaa ei kaotaks. See on ideoloogiline valik tegelikult USA vastu. Selles olukorras mingisugusest normaalsest rahuprotsessist kõneleda on erakordselt keeruline," rääkis Saks.

Saatejuht küsis, kas hiljuti toimunud NATO tippkohtumisel ning Trumpi atentaadil võib olla ka pikemas perspektiivis mõju Ukrainale.

"On ikka, see sõltub USA presidendi valimiste tulemustest, mismoodi USA jätkab oma poliitikat Ukraina suunal. Tuletame meelde, et tegelikult ka praegune presidendi administratsioon on olnud väga kohmakas ja kohati ka saamatu – ta ei suutnud ju seda Ukraina abiprotsessi poole aasta jooksul mitte kuidagi käigus hoida. See oli pausil ja selle tulemuseks oli ikkagi see, et Venemaa sai võimaluse oma pealetungi oluliselt laiemalt läbi viia, kui ta võib-olla muidu oleks suutnud," sõnas Saks.

Ta lisas, et kui USA-s tulevad võimule need, kes on skeptilised Ukraina abistamise suhtes ning on seda oponeerinud, siis on Ukrainal veelgi keerulisem Venemaad veenda, et tal on piisav toetus, et ta suudab pikalt Venemaale vastupanu osutada.

Saatejuht uuris, kas see on halb uudis, et räägitakse sellest, kuidas Ukraina sõdurid on hakanud väsima ning rindelt omavoliliselt lahkuma.

"Neid juhtumeid on olnud tegelikult algusest peale," ütles Saks. "See on suur rahvas ja seal satub rindele igasuguseid inimesi. Ma seda ei dramatiseeriks üle. Deserteerumist on ikka ja seda on Vene poolel ka väga palju. See käib nende suurte armeede juurde, mis sõdivad. See on paratamatu kaasnähtus."

Kõige põletavam küsimus on Saksa arvates see, et lääneriigid võtaks ennast kokku ja käivitaksid protsessi, mis oleks Venemaale ühemõtteliselt arusaadav. "Et Ukraina toetamine tähendab Venemaa jaoks väga suuri kaotusi, et Vene armeel ei ole lootust sõjaliselt edu saavutada. Ja kui seda teadmist Venemaa juhtkonnale ei saabu, siis see sõda ei lõpe," sõnas Saks.

Ta märkis, et niikaua, kui Venemaa presidendil on selline mulje, et on sõjaliselt võimalik edu saavutada, seni ta seda ka üritab saavutada. "Siin midagi teha ei ole – valimised on ühes, teises, kolmandas riigis, aga see ei saa olla põhjuseks, et põhimõttelises küsimuses ei suudeta lääneriikide sisepoliitikas leida konsensust. See näitab lääneriikide nõrkust ja motiveerib Venemaad."

Lääneriikide ühtsus Saksa sõnul ikkagi püsib. "Ei ole sellist täielikku ärakukkumist ja mingit uute ja täiesti ebarealistlike poliitikate otsimist ja keegi pole olulistest tegijatest ansamblist välja langenud."

Samas lausus Saks, et strateegilisel tasandil ei näe ta initsiatiivi. "See on see, mis on puudu. Võib olla sõja kolme esimese aasta jooksul see ei olnud nii tähtis, sellepärast et oli mulje, et see sõda jääb lühikeseks. Aga nüüd on vaja niisugust globaalset liidrirolli, kes hakkaks üles ehitama maailmas protsessi, mis sunniks Venemaad suurest agressioonist loobuma."

Ta märkis, et otsuseid tehakse, aga need ei hoia seda protsessi elus ega ei vii seda kiiremini positiivse tulemuse poole.

Saatejuht küsis, kas Kaja Kallase uus kõrge ametikoht Euroopas annab talle võimaluse seda olukorda kuidagi õiges suunas liigutada.

"Ta saaks mõjutada kindlasti, aga seda nüüd tuleb endale kohe algusest peale aru anda, et Euroopa Liidu liikmesmaad ei ole sellele ametikohale, kuhu Kaja Kallas läheb, delegeerinud ülemäära palju otsustamisõigust," vastas Saks. "Tegelikult on see oluline kõrge ametikoht, millel on väga tõsine mõju suures pildis sellisele välispoliitika narratiivile kindlasti, aga seda, et nüüd Kaja Kallas hakkaks käima ja midagi korraldama ja otsustama – seda liikmesriigid kindlasti ei luba."

"Välispoliitikat ja julgeoleku poliitikat ei ole ära harmoniseeritud ja Euroopale delegeeritud. Seda üritatakse luua. Kaja Kallas saab olla niisugune konsensuse ehitaja Euroopas. Väga heal juhul ta saab olla ka vedaja, aga ta ei ole see, kes mingi aparaadiga juhib välispoliitikat, seda kindlasti mitte," lausus Saks.