Algul nõukogude ja hiljem vene väed hakkasid tükkhaaval Eestist lahkuma juba pärast Eesti taasiseseisvumist. Lõpliku mineku kindlustasid aga 1994. aasta 26. juulil Moskvas allkirjastatud nn juulilepped, mille sõlmisid president Lennart Meri ja Venemaa president Boriss Jeltsin, vahendas "Aktuaalne kaamera".

Toonane peaminister Mart Laar ütles, et selle lepingu laiem tähendus on selgunud tegelikult alles aja jooksul.

"Kõik need sündmused maailmas, paljud ohud, mida me kartsime ja mida silmas pidasime, kui seda üritasime nii pingsalt ajada, on realiseerunud kahjuks ja maailm on rohkem selline nagu me kartsime ja mitte selline nagu mõned läänes on lootnud," rääkis Laar.

Ka toonane välisminister Jüri Luik ütles, et vaid mõned kuud lahutasid tookord Eestit olukorrast, millel võinuksid olla fataalsed tagajärjed meie riigile ja rahvale.

"Selge on see et me ei saa rääkida Euroopa Liidu liikmest, kelle territooriumil on Vene sõjaväe baas. See kõik oleks meid automaatselt sellest protsessist välja lülitanud. Aga mis juhtuks täna, kui me ei oleks NATO liikmed? Meiega juhtuks ainult kõige hullem, sest president Putin on otsustanud impeeriumit taastada sõjalisel jõul," sõnas Luik.

1994. aasta suveks oli enam kui 550 sõjaväeobjektist jäänud Eestisse üksikud sõjaväebaasid umbes 7500 sõjaväelasega.

Ajakirjanik ja diplomaat Harri Tiido ütles, et ajalugu ja mitmete teiste idabloki riikide saatus näitab, et Venemaa jaoks piisanuks ka vähemast, et kontrolli Eesti üle säilitada.

"Pärast MRP lepingut, kui baaside leping peale suruti, siis alguses oli siin 600 meest. Ja see 600 meest olid aluseks Nõukogude Liidule väita, et nende julgeolek ei ole tagatud, mistõttu nad toovad väed sisse," rääkis Tiido.

Toonaste sündmuste kokkuvõtteks passib hästi peaminister Mart Laari tõdemus.

"Mõned asjad tuleb ikka endal ära teha, ei maksa arvata, et keegi neid meie eest teeb," ütles Laar.