Kaks EL-i ametnikku rõhutasid, et see tooks häbi institutsioonile, mis avalikult edendab soolist võrdõiguslikkust, kui von der Leyen ei suuda saavutada olulist soolist tasakaalu. Nad lisasid, et selline ebaõnnestumine varjutaks fakti, et kolm EL-i kõige tähtsamat ametikohta on naiste käes: von der Leyen ise Euroopa Komisjoni presidendina, Eesti esitatud Kaja Kallas EL-i diplomaatilise teenistuse juhina ja Euroopa Parlamendi president Roberta Metsola.

Praegu on liikmesriigid esitanud üheksa naiskandidaati, välja arvatud von der Leyen ise.

Märgina, et von der Leyen püüab võimalikult palju soolist tasakaalu saavutada, teatas Belgia esmaspäeval, et saadab naissoost voliniku, samal ajal kui Rumeenia nõustus vahetama oma esialgse meeskandidaadi naiskandidaadi vastu.

Kolm anonüümseks jäänud diplomaati ütlesid Politicole, et von der Leyen avaldab survet vähemalt viiele väiksemale EL-i riigile, sealhulgas Sloveeniale ja Maltale, et nad kaaluksid oma esitatud meeskandidaatide asendamist naiskandidaatidega.

Von der Leyen on kutsunud Maltat üles pikendama oma praeguse EL-i voliniku Helena Dalli mandaati, selle asemel et saata Glenn Micallef, kelle on välja pakkunud Malta peaminister Robert Abela. Kuid ühe EL-i diplomaadi sõnul ei soovi Abela oma meelt muuta, kuna see õõnestaks tema autoriteeti.

Teised diplomaadid, ELi ametnikud ja eksperdid hoiatasid, et von der Leyen on loonud olukorra, kus rahvuslikud pealinnad näivad trotsivat tema autoriteeti, eirates tema palvet saata Brüsselisse rohkem naisi. Von der Leyen palus avalikus kirjas EL-i juhtidele, et nad esitaksid iga voliniku ametikoha jaoks kaks nime, ühe mehe ja ühe naise, selle asemel et saata ainult üks nimi.

See palve näib olevat tagasilöögi andnud, kuna enamik riike ei järginud von der Leyeni soovi ja esitasid ainult ühe kandidaadi (ainult Bulgaaria on avalikult nimetanud nii mehe kui naise).

Mõned diplomaadid viitasid mitmesugustele põhjustele, miks riigid ei teinud seda, mida von der Leyen neilt palus, alates koalitsioonilepetest, mis võtavad voliniku nimetamise võimu juhi käest, kuni kodumaise poliitilise vajaduseni ning lihtsani faktini, et kahe kandidaadi avalik esitamine võib põhjustada poliitilist alandust sellele, kes ametikohta ei saa.

"On keeruline anda kaks nime paberil, sest see, kes kaotab, kaotab, ja poliitikas loob see halva maine," lisas üks EL-i diplomat.

Kuigi EL-i lepingud ei nõua, et Komisjoni president koostaks sooliselt tasakaalustatud meeskonna, on see üha enam prioriteediks muutunud. Von der Leyen, kelle esimene ametiaeg algas 2019. aastal, oli esimene president, kes saavutas soolise tasakaalu EL-i täitevvõimu koosseisus. Tema eelkäijal Jean-Claude Junckeril oli 27 komisjoniliikmest üheksa naised.

Kui von der Leyenil ebaõnnestub saavutada sooline tasakaal, on tema viimane võimalus loota, et Parlament astub vahele ja tasakaalustab olukorra kuulamiste ajal, mille käigus saavad nad komisjoniliikmete kandidaate vetostada. Eelmisel korral eemaldati nimekirjast kolm kandidaati nii enne kui ka kuulamiste ajal.

Seekord võivad parlamendiliikmed, vähemalt ühe kõrge ametniku sõnul, nõuda veelgi rohkemate kandidaatide tagasi kutsumist, sundides riike esitama alternatiivseid kandidaate ja potentsiaalselt rohkem naisi.