Estonia traagiline hukk 28. septembril 1994. aastal on suurim rahuaegne meretragöödia Läänemerel. Laev, mis oli teel Tallinnast Stockholmi, uppus ligikaudu poole tunniga. 852 inimest kaotas elu, vaid 137 pääses. Uurimised huku põhjuste selgitamiseks 30 aasta jooksul on toonud esile mitmeid teooriaid ja avastusi, kuid küsimused miks ja kuidas saadavad tragöödiat siiani.

Esimese ametliku uurimise viis läbi Rootsi, Soome ja Eesti ühisjuurdluskomisjon ning see algas juba õnnetusega samal päeval, 1994. aasta septembris. Kolm aastat hiljem, 1997. aastal avaldatud lõpparuanne tõi peamise põhjusena välja vöörivisiiri eraldumise.

Komisjoni järeldused mõnele aga usutavana ei tundunud ning panid aluse või andsid hoogu juurde hoopiski mitmele teooriale.

Pärast ametliku uurimise lõppu levisid peamiselt teooriaid, mis seadsid kahtluse alla visiiri eraldumise kui ainsa hukupõhjuse. Viidatakse võimalikule plahvatusele või laeva kokkupõrkele tundmatu objektiga. Lisaks on leitud, et Estonia last võis olla seotud salajase sõjalis-tehnilise kaubaveoga. Üks selle teooria levitamise eestvedajaid oli Saksa päritolu jurist Henning Witte, kes väitis, et KGB tahtis relvavedu takistada ja korraldas plahvatuse.

"Rootsi valitsus aitas sellele kaasa, sest on tõendeid, et oli käsk lasta kaks veoautot lihtsamini maale," rääkis Witte.

2000. aastal käis Estonia laevavrakil sukeldumas USA miljonäri Gregg Bemise ja Saksa ajakirjaniku Juta Rabe kokkupandud meeskond, et läbi viia enda mitteametlik uurimine.

Uurimismeeskond avastas toona kriipimisjäljed ja liivavalli, mida nad pidasid värsketeks. Samuti tumeda riba, mida Bemis ja Rabe pidasid augu servaks.

"Sinna mindi alles viimasel päeval ja saadi sealt üks ähmane pilti mingist liivahunnikust. Peale selle kavatses ta läbi vaadata terve laeva, isegi masinaruumi ja isegi alumise teki ja kõik, kõik, rääkimata autotekist ja muudest ruumidest. Aga nüüd me teame, et ei käidud üldse laeva seeski. Ma ei saa sellest hästi aru," kommenteeris toona Uno Laur, Estonia huku rahvusvahelise uurimiskomisjon esimees (1996-1997).

2004. aastal avaldas Rootsi avalik-õiguslik televisioon, et 1994. aasta 14. ja 20. septembril saabus Stockholmi parvlaev Estonia pardal sõjalise kasutusega seadmeid. Eestis algatati uurimine aasta hiljem ning juhtiv riigiprokurör Margus Kurm määrati komisjoni juhiks. Selle eesmärgiks oli välja selgitada, kas Eestis oldi vedudest teadlikud ja kas need toimusid ametkondadega koostöös.

"Peamine järeldus oli siis see, et ühtegi teooriat ei ole võimalik lõpuni kinnitada ega ümber lükata. Et olemasolevad tõendid, siis ennekõike pääsenute ütlused võimaldavad kaitsta väga erinevaid  laevahuku versioone," kommenteeris Kurm 2019. aastal "Pealtnägijale".

Kümme aastat hiljem, kui Kurm oli prokuratuurist lahkunud, ütles ta veel otsekohesemalt.

ETV saates "Suud puhtaks" aastal 2019 kõlanud küsimusele, miks teda sel hetkel keegi kuulda ei võtnud, vastas Kurm: "Jah, ma pean tunnistama, et ka meie komisjon ja mina vedasin kõiki rahulolematuid inimesi alt. Tõepoolest, me ei suutnud, mina ei suutnud valitsust veenda, et selle huku põhjused ei ole selged."

Hukkunute lähedaste ja ellujäänute aastatepikkune surve alustada uut uurimist ei kandnud vilja ning ka Kurmi aus ülestunnistus veel 2019. aastal jäi sisuliselt hüüdja hääleks kõrbes. Kuniks aasta hiljem kõik muutus.

2020. aasta septembris linastunud dokumentaalfilm "Estonia – leid, mis muudab kõik" paljastas, et Estonia paremas pardas on auk.

Sama aasta oktoobri alguses otsustas valitsus teha Soomele ja Rootsile ettepaneku alustada kolme riigi koostöös parvlaeva Estonia täiendavat uurimist, mille juhiks sai kapten ja ohutusjärelevalvekeskuse juht Rene Arikas.

2021. aastal alustati uurimist Arikase sõnul entusiastlikul ning oli lootus see võimalikult kiiresti ka lõpetada, kuniks vahetus valitsus ning huvi ja tähelepanu hakkasid kaduma.

"Huvi hakkas vaikselt langema, kuna juba enam-vähem oli selge, kus suunas see uurimine liigub ja millised vastused hakkavad tulema. Ja teema aktuaalsus kadus," lausus Arikas.

2021. aasta novembris, pärast allveeuuringuid ja erinevaid modelleerimisi avaldatigi vahearuanne, mis suuresti kinnitas esimest, 1997. aasta uuringu hüpoteesi: mure oli visiiris ja laeva tehnilises seisukorras. Erinevaid vandenõuteooriaid Arikase sõnul uurida ei saanud, kuid vastuse said need kaudselt siiski.

"Vigastused on puhtalt tekkinud selle tõttu, et Estonia vrakk lebabki parema parda peal ja see keskosa toetub siis sellisele kaljupaljandile, mis ongi tekitanud need ulatuslikud vigastused paremasse pardasse, mis nüüd siis on tulnud nähtavale, kuna Estonia vrakk on mööda nõlva vajunud allapoole. Me ei näinud kuskil, et tegemist oleks olnud plahvatusega, et tegemist oleks olnud kuskil näiteks välise objekti või mõne teise laevaga," ütles Arikas.

Arikas lahkus uurimise juurest 2023. aasta jaanuaris. Selleks hetkeks oli valitsus eraldanud 3,5 miljonit eurot ning tema sõnul oli puudu veel umbes poolteist. 2024. aasta jaanuaris eraldati veel lisa 1,2 miljonit.

Lahkumise põhjuseks tõi Arikas asjaolu, et projekti partneril kadus huvi ja fookus kandus mujale.

"Ma loodan ja arvan, et uurimise lõppraport annab väga paljudele inimestele vastuse. Ja rahu ja selguse, et ka uurimise ajal, kui me kaasasime nii Estonia pealt pääsenuid kui ka omakseid, kes olid meie kõrval, kui me tegime tööd, istusid meie kõrval, selgitasime, mida me näeme, miks midagi on toimunud nii, millega tegemist on ühel või teisel juhul, siis ka väga paljud tol hetkel meiega kaasas olnud inimesed ütlesid, et kuulge, et me saame aru nüüd, mis ja miks leidis aset. Et inimesed on teinud selle katastroofiga rahu."