Statistikaameti andmeteaduri Kadri Rootalu sõnul on töötamise registri (TÖR) andmetel augusti lõpu seisuga vähemalt üks registreeritud töösuhe peaaegu 640 000 inimesel. Üks töökoht oli registreeritud 88 protsendil inimestest ja kaks töökohta ligikaudu 10 protsendil inimestest.

Kolm või enam töösuhet oli 2,4 protsenti töötajatest.

Rootalu sõnul on statistikas arvesse võetud erinevaid lisatöö tegemise vorme. Esimesena saab välja tuua inimesed, kes teevad niinimetatud tööampse.

Teise suurema grupina saab esile tuua need inimesed, kellel ühte peamist töökohta justkui polegi ja kes töötavadki mitme eri tööandja heaks. "Selliselt töötavad sageli näiteks raamatupidajad, korteriühistute remondimehed, ringijuhid ja koolitajad," selgitas ta.

"Ja siis on inimesed, kes omavad küll ühte peamist töökohta, kuid sellele lisaks on neil ka kõrvaltööd," märkis Rootalu. 

Samuti võib motivatsioon lisatööde tegemiseks olla erinev: näiteks enda erialane teostamine, ekspertiisi pakkumine enda organisatsioonist väljapoole või ka madal palk või töökoormus põhitöökohal. 

Kõige suurem on mitme töökohaga inimeste osakaal tervishoius

Vaadates, millistes ametites või millistel tegevusaladel rohkem lisatööd tehakse, tuleb määratleda igale inimesele tema peamine töökoht. Rootalu sõnul võttis ta põhilise töökoha määramisel arvesse, et sellel oleks suurem töökoormus, see oleks pigem töölepinguga töö ning ka kauem kestnud töösuhe. Nii määras ta igale TÖR-is registreeritud inimesele peamise töökoha ja kõrvaltöökoha.

Põhitöökoha tegevusala järgi on kõige suurem mitme töökohaga inimeste osakaal tervishoiu ja sotsiaalhoolekande alal (22 protsenti). Järgnevad haridus, kinnisvaraalane tegevus ning kunst, meelelahutus ja vaba aeg. "Vähemalt viiendikul nende tegevusalade inimestel on mitu töökohta," tõstis Rootalu esile.

Kõige vähem levinud on mitmel töökohal töötamine tööstuses. 

Põhitöökoha ameti järgi on näha, et rohkem kui ühel töökohal töötavad kõige sagedamini meditsiinivaldkonna inimesed: kiirabitehnikud ja eriarstid (mõlemas ametis on mitme töökohaga inimeste osakaal 59 protsenti), aga ka psühholoogid (45 protsenti), logopeedid (42 protsenti) ja füsioterapeudid (37 protsenti).

Rootalu sõnul paistab silma ka seadusandjate grupp, kuhu kuuluvad lisaks ministritele ja riigikogu liikmetele ka näiteks kohalike omavalitsuste volikogude liikmed. Ka nende seas on pooltel rohkem kui üks töökoht.

Kui omavalitsuse volikogu liikme töö on tihtipeale ise kõrvaltöö (mis on lubatud ka riigikogu liikmetele), siis teiste seadusandjate jaoks on kõrvaltöö tihtipeale mõne muu asutuse juhtimis- või kontrollorgani liikmeks olemine. Seadusandjate seas on lisatööna levinud ka pedagoogiline töö erinevates kooliastmetes.

Küllaltki suur (46 protsenti) on mitme töökohaga inimeste osakaal ka ühiskondlike ja huviorganisatsioonide juhtide seas. Nende hulka kuuluvad näiteks erakondade esimehed ja peasekretärid, erinevate keskkonna-, usu- ja kutseorganisatsioonide juhid jt. "Samuti ei tule üllatusena, et rohkem kui üks töökoht on tihtipeale ka huvikoolide õpetajatel," lisas Rootalu. 

Kõige rohkem töötavad mitmel kohal keskealised

Augusti lõpu seisuga oli mitme töökohaga inimesi naiste seas rohkem kui meeste seas. Kui kahe töökohaga naisi oli 10,5 protsenti ja kolme või enamaga 2,7 protsenti, siis kahe töökohaga mehi oli 8,6 protsenti ning kolme või rohkemaga 2,1 protsenti. 

Kõige rohkem töötasid mitmel kohal keskealised, vanusegrupis 40–49 aastat. Neist 13 protsenti oli mitu töökohta.

Kui vaadata töökohtade asukohti, paistab silma, et Hiiu maakohas oli mitu töökohta 14,3 protsenti töötajatest. Samuti tõuseb esile Tartu maakond, kus töötas mitmel kohal 13,6 protsenti töötajatest.