Kodu soetamise muudab eriti emotsionaalseks see, et olemas võivad olla küll nii hea haridus kui ka tasuv töökoht, kuid sellestki ei piisa – järjest enam tundub, et hinnad on lihtsalt liiga kõrged. Samuti on perede jaoks olulised käärid pankade loogikas, kus iga lisanduv laps laenuvõimet märgatavalt alla toob.

30-aastane Kristiina Aruste-Allev on lasteaiaõpetaja, kes müüs mõned kuud tagasi koos abikaasaga oma perele soetatud väikese korteri Tallinnas Pelgulinnas, sest sai selgeks, et 50-ruutmeetrisesse korterisse nende peagi kahelapseline perekond ära ei mahu.

"Ma tunnen, et seda öeldakse jah, et tehke lapsi, lapsi on vaja. Aga ma tunnen, et seda on tegelikult jubedalt vaja ette planeerida. Millal sa selle lapse saad, kui vanalt, kas sul on siis kodu olemas, mis palka sa sellel hetkel teenid...," loetles Aruste-Allev. Ta on ise kogenud, kuidas laenutaotlusi tehes pankade pakkumine muutub, kui saadakse teada, et nende perre on lisandumas teine laps. "Keegi seda ei toeta, et sa saad rohkem lapsi, et sa võiks siis suurema elamise saada. Et lastel oleks rohkem ruumi mängida ja olla," tõi ta välja karmi tõsiasja.

Kuigi tahetud, ei ole Kirsti Villardil ja tema elukaaslasel veel ühtki last. "Ilma koduta meie saame hakkama. Alati saame hakkama. Aga lapsed vajavad väiksena ikkagi seda, et neile pühendataks aega. Ma lihtsalt ei näe, et ma sellistes tingimustes julgeksin hakata vastutama väikese inimese eest," ütles Villard, kes näeb oma unistuste koduna palkmajakest Hiiumaa mändide all. Nad on elukaaslasega sama mõtet mõlgutanud juba aastaid, kuid seni tundub neile, et endiselt ei olda selle täitumisele lähemale jõutud.

Hiiumaal on kinnisvara kõige paremini kättesaadav kruntidena. Laenu tagatisena pole sel aga erilist väärtust ja kõige mõistlikum oleks maja ehitamiseks vajalik krunt esimese asjana välja osta. "See tundub valgusaastate kaugusel," tunnistas Villard. Samas vajaks olemasolev kinnisvara, mida endale kergemini lubada saaks, renoveerimiseks lisafinantseeringut ja maksaks kokkuvõttes sama palju.

Seejuures on nii Kirsti kui tema elukaaslane Indrek kogu aeg töötanud selle nimel, et kodu ikkagi endale lubada saaks. Kui enne koroonat maksid korterid Hiiumaal 10 000 eurot, siis karantiiniperioodil eriti populaarseks saanud suurematest linnadest eemale kolimise trend mitmekordistas need numbrid sealgi.

"Perspektiiv sellest, et ma tahan oma kodu saada ja et ma tahaks olla ka päriselt finantsiliselt oma palgarahas laenuvõimekas – see hüppas ka eest ära," on Villard põhjendatult mures. "Hoolimata sellest, et ma justkui kogu aeg mõtlen sellest, et mul on see kodu ja ma kõik teen selle jaoks, siis universum ei toeta praegu seda mõtet."

Arhitektide liidu juht Aet Ader on nõus – temagi tutvusringkonnas on palju inimesi, kelle jaoks isikliku elukoha võimalik maksumus ja kodu suurus määravad kindlalt selle, milline on või saab olema nende perekond. "Kui me räägime, et Eesti rahvastik peaks kasvama, siis peaks olema see kindlustunne, et ikkagi kuskil sellel perel elada ka on. On ülioluline, et me selleni jõuaksime," arvab ta.

Kristiina Aruste-Allev, kelle pere hiljuti korteri müüs ja nüüd müügist saadud tulu suurema pinna sissemakseks investeerida tahab, on otsustanud piirkonna suhtes väga paindlikuks jääda. Pere meespool soovib Tallinnas edasi töötada, kuid nad on aru saanud, et pealinnas piisavalt suure kodu soetamine ei olegi nende eelarves. Praegu ongi nad oma päris õiget kodu otsimas Pärnusse või Pärnumaale, kus elavad ka Kristiina vanemad.

"Tallinnas sa saad selle raha eest võib-olla 50-ruutmeetrise suvila, mille eest sa siin maja saad. Harjumaal meil ei olegi mõtet mujalt vaadata kui Tallinnast kaugemal." Igal nädalal käiakse maju vaatamas, kuid juba mitu kuud ei ole kodu leitud. Kätte jõudev sügis ja sünnitähtaja lähenemine paneb pead kratsima – kas pere peab nende muutustega tõesti hakkama saama põhimõtteliselt kodututena?

Viimase valikuna on nad kaalunud ka üürikorterisse kolimist. "Tänapäeva üürihind on nii kõrge, et laenumakse ei ole ka nii kõrge kui see üürihind," tõi Aruste-Allev välja ühe põhjuse, miks üürimine on nende jaoks jäänud varuplaaniks, mille täitumist ei oodata. Samuti on probleemiks see, et kahe lapse ja koeraga üürikodu otsides ei ole just palju neid üürileandjaid, kes neid avasüli ootaks. Ebakindlust on ka rohkem kui tahaks taluda, sest ei ole garantiid, et korteri omanikul koduga kuu aja pärast uusi plaane ei ole.

Kõrged ruutmeetrihinnad ajavadki koduotsijad "kuldsetest ringidest" väljapoole, kus kinnisvara on küll odavam, kuid laenu saamine keerulisem, sest pankade jaoks ei ole asukoht piisavalt atraktiivne. Ehitusmaterjalide hinna ja ehitajate töötasude puhul aga ei küsita, kas kinnisvara kerkib Tallinna kesklinna või väikesesse külla meie väikese riigi keskel.

Eelmise aasta maikuus said Marilin ja Jarko Pahkist majaomanikud Raplamaal. Ühe lapsega pere on hea näide sellest, kui väga tuleb valikuid tehes valmis olla kompromissideks. Nende unistuseks oli talumaja, kus saaks sees elada, kuid mis võis vajada ka renoveerimist.

"Ma alguses vaatasin kohe nii, nagu ikka iga noor inimene – et oleks võimalikult uus ja võimalikult renoveeritud, lihtsalt lähed ja elad," meenutab Marilin. Kuid selliste kodude hinnad algasid 300 000 eurost, mis tundus kindlasti liiga kõrge.

Kuigi Marilin ja Jarko leidsidki tööd vajava ja märgatavalt soodsama kodu, oli neilgi pangalaenu vaja. "Võtsimegi osa rahast, mille tegelikult olime planeerinud renoveerimise peale, panime ka sissemaksu alla," kirjeldas Marilin. Kõigi Eesti pankade seast leidus üksainus, kes lõpuks pärast kõigi renoveerimisplaanide esitlemist ja hinnakalkulatsioone laenu andmisega üldse nõus oli.

129 000 eurot maksnud maja ostmiseks andis pank seejuures laenu vähem kui 50 protsendi ulatuses ja ülejäänud raha tuli endal leida. Ost õnnestus vaid tänu sellele, et Marilinil oli võimalus müüa ettevõtte osakuid, mille ta varem tööstaažiga teeninud oli. Ka teised endale kodu soetanud noored Marilini tutvusringkonnas on saanud võimaluse päris oma kinnisvara soetamiseks vaid tänu nii-öelda kõrvalistele jõududele. "Tänu pärandusele, tänu vanemate kinnisvarale või tänu sellele, et nad on töötanud kuskil idufirmas, kus nad on saanud sarnase võimaluse," loetles ta.

"Väidetakse, et täna on umbes kolmandik kodukinnisvarast tegelikult investeeringud ja ainult kaks kolmandikku on inimesed, kes seda ostavad endale eluasemeks," tõi arhitektide liidu juht Aet Ader põhjenduseks, miks hinnad päris järsult tõusnud on. Suurt langust ta ise praegu ette näha ei oskakski.

"Ainus võimalus, mida ma ise praegu noorte osas näen – uurige oma sugulastelt, kas keegi vähegi saab enda kinnisvaraga aidata, sest mida minu kogemus on näidanud nende kulude juures, mis praegu on – sa võid säästa nii palju kui sa tahad, aga maksud ja inflatsioon söövad sinu säästud ära," hoiatab ja soovitab Marilin.

Mirjam Mõttuse autorisaade "Siin me oleme" on ETV eetris reedeti algusega kell 20. ERR-i portaalis saab värsket osa vaadata juba praegu selle loo juures olevast videost.