Maamärgid on läbi aegade inimestel orienteeruda aidanud, rääkis arhitekt Siim Tuksam. "Kõige arhailisemad maamärgid on alati olnud kirikutornid, mis on juba kaugelt nähtavad ja mille järgi saad aru, et hakkad linnale lähenema ja saad aru ka, et kus on linna keskus. Eks jah selliste kõrghoonetega on tekkinud ka teistsuguseid [maamärke], n-ö ärilinnakute skyline, siluett on tihtipeale linna puhul iseloomulikult äratuntav," ütles ta.

Semiootik Tiit Remm lisas, et maamärgid aitavad küll ennast ruumis paigutada, kuid nende suurem tähenduslikkus sõltub juba inimeste isiklikest seostest. 

"Seda, kus täpselt see korsten oli, või kus on Teletorn, kus on Tigutorn, tihtipeale ei kujutata ette. Seal jalamil pole käidud, sinna pole asja, seal tihtipeale ei ole ka üldse sellist ruumi üldse, mida seostada või mis oleks kuidagi tähenduslik. Sellepärast see seos suure ruumi ja väikese ruumi vahel võib olla üsna tühi," sõnas Remm. 

Kui kiiresti inimesed uute vaadetega harjuvad, sõltub Remmi sõnul samamoodi isiklikest seostest ja kogemustest, kuid ka hoone tähenduslikkusest. 

"Ka selline laiem tähenduslikkus, et kas ta on siis mitte ainult visuaalselt ruumis märgatav, aga ka millegipoolest tähenduselt märgatav, et on ta oluline, jagatud olulisusega. Kas tal on mingi sümboolne väärtus antud? Olgu see siis ideoloogiline, seotakse nõuka-ajaga näiteks, või mingisugune kultuuriajalooline, nagu kirikud tihtipeale on," selgitas Remm. 

Siim Tuksam tõi välja, et kuigi inimestele võib harjumuspärase objekti puudumine hetkeks tühja tunde tekitada, siis harjutakse ka uue vaatepildiga kiiresti. 

"Varem või hiljem tekib sinna asemele uus linnakude, sinna ju tulevad uued hooned. Kui esialgu see kindlasti on uus, võib-olla ka võõristav, siis varem või hiljem inimesed harjuvad sellega. Loodetavasti hakkavad kasutama, see hakkab toimima aktiivse linnaruumina selle asemel, et olla lihtsalt üks kinnine ala, eriti nii olulises kohas Tartus jõe kõrval," rääkis Tuksam.