Tallinna vanalinna elanike sõnul pole vanalinn enam turvaline koht elamiseks. Elanike sõnul ei ole probleem mitte turistides, vaid noortes Tallinna äärelinnadest ja lähivaldadest. Kuidas teie ööelu nõunikuna neid väiteid kommenteerite? On vanalinn teie hinnangul elanikele ebaturvaliseks muutunud?

Hinnangu kodukoha turvalisuse kohta saab anda eelkõige seal elav inimene. Suhtlen vanalinna elanikega regulaarselt ning nendest vestlustest tõuseb esile enam müraprobleem, mis on eriti terav nädalavahetuseti. 

Vanalinn on alati olnud see koht, kus inimestele meeldib oma vaba aega veeta. See on hea muu hulgas, sest elavdab nii majandust kui ka külastatakse kinosid, teatreid, toitlustus- ja meelelahutusasutusi.

Ennekõike aga tuleb arvestada inimestega, kes vanalinnas elavad. Paraku nii turistid kui ka mujalt tulnud kohalikud inimesed tihti seda ei tee. Sageli unustatakse, et vanalinn on ka kellegi kodu. Pimedad aknad kell kümme õhtul võivad luua mulje, et hooned on tühjad, kuigi tegelikult inimesed magavad nende akende taga.

"Aktuaalse kaameraga" vestelnud linnaelanik kasutas vanalinna kohta sõna "getostuma". Ta mõtles seda, et vanalinn on muutunud kohaks, kus inimeste tegudele ei järgne karistust. Ka politsei märkis, et kuritegevus on seal ühe elaniku kohta Eesti suurim, hiljuti on seal toimunud ka pussitamisi. Kas tõesti on vanalinnast saanud ala, kus inimesed tunnevad ennast karistamatult?

Ma ei nõustu väitega, et vanalinn on ala, kus inimesed tunnevad end karistamatult. Samuti mitte väitega, et vanalinn getostub. Vaadates, mis toimub nii öösel kui päeval, on piirkond väga erineva profiiliga inimeste kogunemiskoht, kus tegevused on mitmekesised. Ei saa väita, et turvatunne oleks nii madal, et inimesed näiteks väldiksid vanalinna läbimist mõnda sihtkohta liikumiseks. 

Probleemi lahendamiseks on erinevaid võimalusi. Üks neist on korrakaitse osakaalu suurendamine, hõlmates nii turvafirmasid, politseid kui ka mupot.

Näiteks Telliskivi kvartalis, kus kolm aastat tagasi suveperioodil kogunes tuhandeid noori ja olukord muutus keeruliseks, on tänaseks koostöö abil saavutatud positiivsed muutused. Regulaarselt toimuvad kohtumised Telliskivi ettevõtjate, korrakaitsjate ja linnavalitsusega, mille käigus tehakse samme piirkonna turvalisemaks muutmiseks, nii et probleeme on seal nüüd minimaalselt.

Sama põhimõtet saab rakendada vanalinna puhul, korraldades regulaarseid kohtumisi kohalike ettevõtjatega, et selgitada reeglite järgimise olulisust, meenutada mängitava muusika helitugevuse jälgimist ning kutsuda ettevõtjaid jälgima ka nende asutuste ees toimuvat ning alkoholi vastutustundliku serveerimise põhimõtteid.

Teine võimalik lahendus on vanalinna funktsiooni arendamine, sealhulgas tsoneerimise kaalumine, et määrata, millistes asumites milliseid tegevusi ja mis kellani saab läbi viia.

Kolmandaks võiks avalikku ruumi kujundada nii, et noortel oleks seal midagi muud teha kui lihtsalt olla ja alkoholi tarbida. Hea näide on kevadel avatud koolistaadionid, mis pakuvad noortele linnas alternatiivseid vaba aja veetmise võimalusi. Selliseid tegevuskohti, mis ei nõua rahalist ressurssi, on linnas tegelikult napilt.

Mis need tegevused siis oleks? Telliskivis on rohkem noortele suunatud tegevusi, kui aga vanalinnast rääkida, siis näib, et seal tõmbavad noori pigem sellised pargipingil istumised. Mida oleks vanalinnas võimalik noortele pakkuda?

Parke saab väga loovalt kujundada. Pargipingid on üks võimalus, kuid lisaks on palju teisigi atraktsioone ja tegevusi, nagu näiteks pinksilauad, väiksemad pallimängud ja muud mängud. Liuväljad ja mänguväljakud, mis on sobivad ka teismelistele ja täiskasvanutele, lisaksid samuti mitmekesisust.

Septembri lõpus korraldasime Kanuti aias noortele suunatud tegevusõhtu, kus tutvustada noortele alternatiivseid vaba aja veetmise tegevusi. Seal näiteks õpetati õuemänge ja oli lauamängude ala, kus osalejatele kingiti ka õues mängimiseks sobivaid lauamänge.

Parkide kujundamise juures tõi Kanuti aia õhtu esile veel ühe lihtsa ja efektiivse lahenduse – lambikettide paigaldamine puude vahele, mis tõstab turvatunnet ja tegelikku turvalisust. See lahendus muudab õhkkonna hubasemaks ning lisab valgust, mis aitab turvakaamera salvestisi hiljem vajadusel paremini analüüsida.

Oluline on eristada probleeme: üks hõlmab ööelu-ettevõtjaid ja nendega seotud küsimusi, teine aga linnaruumi kasutavaid noori – need teemad ei ole omavahel tihedalt seotud ning vajavad osaliselt erinevaid lahendusi.

Tallinna linnavalitsus on praegu koostamas nii vanalinna kui ka ööelu arengukava, mis käsitlevad ka müra ja teisi arutletud teemasid. Linnale on oluline luua hallatav süsteem, mis suunab nende teemade lahendamist.

Intervjuu toimumise ajal viibis Mets Austraalias ööelukonverentsil – toim.

Te olete Austraalias konverentsil. Mida te täpsemalt seal teete?

Austraalias Sydneys toimub juba mitmendat aastat järjest ööelukonverents. Sydney ja ka New South Wales on seadnud ööelu prioriteediks ning sellesse panustatakse aktiivselt nii inimressurssi kui ka finantsvahendeid. Mind kutsuti siia esinema, mis on väga tore, ja ilmselt näitab, et korraldajad peavad Tallinna öölinnapea kogemusi huvitavaks ka globaalses kontekstis. Kokku on mul konverentsil neli ülesastumist.

Esimeses esitlen oma kogemust koos teiste siia kutsutud ööelu edendajatega. Seejärel teen ettekande Tallinna öise ühistranspordi kogemusest ja osalen ka ööpäevaringse transpordi arutelupaneelil. Viimaseks toimub vestlus linnastrateegiate rakendamise teemal, mis haakub hästi ka meie arutletud teemadega – näiteks Kanuti aia sündmus ja üldiselt, kuidas kujundada linnaruumi nii, et see pakuks kutsuvaid tegevusi inimestele eri taustadega.

Palju Austraaliasse sõit linnale maksma läks?

Kõik kulud katab korraldaja. Tallinna linnale läheks maksma vist umbes mõnikümmend eurot interneti kasutamise eest, aga selle lasen palgast kinni pidada.  

Olete te varem ka välismaal sarnasetel üritustel käinud?

Ikka olen. Umbes kord kvartalis olen käinud kuskil.

Tavaliselt on kutsuja kulud katnud või linn?

Tavaliselt on konverentsi kutsuja tasunud kulud. Tallinn kuulub ka rahvusvahelisse ööelu võrgustikku Cities After Dark, millel on oma eelarve, mistõttu on need osaluskulud kaetud linnale suunatud välisprojektide rahast.

Viimase kahe ja poole aasta jooksul olen osalenud ühel konverentsil kuulajana – see toimus möödunud aastal Berliinis ja on juhtiv ööelukonverents Euroopas. Seal keskendusin uute kontaktide loomisele ja oluliste teadmiste omandamisele ning need kulud kattis linn.