Koolide leiunurkades on enamasti riided ja jalanõud. Statistiliselt on võimatu öelda, kas unustatakse pigem uusi või juba kasutatud asju.

"Nii siit kui sealt. Mõned jalanõud on sellised, et tundub, et ongi paar korda kantud. On ka brändiasju, Nike'id, Reebokid – tundub kummaline, et neid ei vajata või taga ei otsita," ütles Kuristiku gümnaasiumi direktor Aivi Osman.

"Loomulikult jäetakse ka selliseid asju, mida ei ole võimalik ka teisele ringile saata. Võib-olla on (põhjus) see, et ongi hea mugav jätta kuskile kellegi teise hooleks," lausus Gustav Adolfi gümnaasiumi direktor Henrik Salum.

Üldiselt märgatakse kohe mobiiltelefoni või mõne muu olulise tehnikavidina kadumist. Samas – mitte alati.

"Meie silmis väga uus telefon oli unustatud ja me ei leidnud omanikku. Siis haldusjuht käis spetsiaalselt esinduses, et me saaksime teada, mis selle telefoni number on, et me saaksime teavitada. Ja siis selgus, et õpilasel alates sellest telefonist oli juba kolmas telefon. Võib-olla kolm kuud (oli periood selle vahel)," ütles Salum.  

Praktika, mida lõplikult kaotatud asjadega tehakse, on kooliti väga sarnane. Liiga vanad asjad visatakse prügikasti, kõlblikud esemed lähevad teisele ringile.

"Kas enne jõuluvaheajale minemist või suvevaheajale minemist võtab hoolekogu ja vanematekogu selle enda südameasjaks, korjavad asjad kokku, sorteerivad, puhastavad ja viivad taaskasutusse. Või siis viimasel ajal Harjumaa lasterikaste perede fondi või Ukraina põgenike toetuseks," lausus Merivälja kooli huvijuht Maarja Doyle.

Enne veel tehakse aga päris palju jõupingutusi, et omanikud siiski üles leida. Enamasti saadetakse vanematele pilte ja korraldatakse ka väljanäitusi. Ühe niisuguse tegi Merivälja kool jõululaada raames.

"Me eksponeerisime neid koolitreppide peal, näiteks jalanõud olid trepiastmete peal ja riided olid laua peal või olid käsipuude peal ja see tekitas palju elevust. Ja tegelikult ka palju äratundmist, palju rohkem, kui pildigaleriis sobramine," ütles Doyle.

Kõik see nõuab aga kooliperelt omajagu aega.

"Lapsed pöörduvad õpetajate poole, tihtipeale nad käivad õpetajatega koos otsimas, siis lapsevanemad kirjutavad. Siis meie sotsiaalpedagoog käib asju otsimas. Tegelikult on see üsna suur koormus neid asju kokku koguda, neid hoida siin niimoodi, et need oleksid hoomatavad," lausus Osman.  

Kuigi mõni kaotatud ese leiab omaniku väga kiirelt, väljendab selline asjade kuhi ilmselt ka seda, et meil läheb tegelikult päris hästi. 

"See on ilmselt see, et me elame ikkagi suhteliselt heaoluühiskonnas. Mina tulen veel sellest perioodist, kus riideesemeid ja asju väga saada ei olnud ehk asjade hindamine minu põlvkonnal on natuke teine kui praegusel põlvkonnal. Eks unustamine on ka inimlik, seda ikka juhtub. Küsimus on võibolla mõtteviisis, et kui palju me siia maailma toodame neid asju, mis jäävad kuskile seisma," lausus Salum.