"Impulss" külastas Tallinna Ülikooli sotsiaaltervishoiu professorit Merike Sisaskit Tallinna külje all Sakus, tema männimetsatuka varjus asuvas õdusas kodus. Viimase aasta on ta selles suures majas elanud koos tütre ja koertega.

Ootamatult leseks jäänud naise sõnul pole tema mehe Toomas Tamme lugu tavaline suitsiidijuhtum. Eeskätt seetõttu, et pikaaegne advokaat ja kutsesobivuskomisjoni liige Tamme oli vitaalne ja edukas, muretu mees, kes leidis tavaliselt igale probleemile lahenduse.

"Ta oli väga usaldusväärne inimene oma kolleegidele. Kõik mäletavad teda kui inimest, kellega oli hästi mõnus suhelda, kellel alati oli mingi toetav tore sõna öelda, kui oli tõsine probleem. /–/ Väga palju ei meeldinud talle endast rääkida või ennast sügavamalt avada, aga kui oli vaja olla seltskonnas, siis ta oli väga seltskondlik," rääkis Sisask.

Viimastel aastatel arendas Toomas Tamme lisaks advokaaditööle ka oma täiskasvanuikka jõudnud poegadega pereäri. Koos hoolitseti Soomaa serva esivanemate maale rajatud Junsi puhkekeskuse eest. Mitmekordne vanaisa armastas aega veeta ka lastelastega ning tegeles kirglikult hobidega, näiteks meeldis talle kalal käia ja petanque'i mängida.

Veel mõned nädalad enne oma lahkumist käis mees veteranide võistkonnaga petanque'i EM-il ja sellest veidi varasemasse aega jäi õnneliku paari – Merikese ja Toomase – viimane ühine reis.

"Me käisime Gruusias, pikal jalgsimatkal. Ööbisime telgis. Ta jaksas kõike, tegi kõike, oli väga-väga tore," meenutas naine.

Seda suurem oli lähedaste üllatus, kui ühel päeval teatas Toomas Tamme pärast kojujõudmist, et ta ei näe oma elus enam ühtki lootuskiirt.

"Ta ütles, et ta on teinud ühe väga halva otsuse, mis tõmbab paljud endaga kaasa ja sellest ei ole võimalik välja tulla ning sellele ei ole mingit lahendust. Selline totaalne katastrofiseerimine. Ma küsin, et kelle ta tõmbab kaasa? Ta vastas, et kõik-kõik...," rääkis Merike Sisask.

"Mõne päeva jooksul tegelikult hakkas mul kuidagi nagu koitma, et see asi ei ole nagu päris okei. Et see, mis ta räägib, ei ole tavalise Toomase jutt, see on nii ebaloogiline."

Kõik viitas sellele, et Toomas Tamme põeb rasket depressiooni. Mehel oli häiritud nii uni kui ka söögiisu, samuti tekkisid keskendumisprobleemid.

"Raske depressiooni puhul inimesel muutub kehahoiak. Toomase puhul, kui võib-olla mõni tuttav oleks talle tänaval vastu tulnud vahetult nendel päevadel, kui ta oli lahkumas, võib-olla poleks teda ära tundnud. Mõne nädalaga sai tema väsinud kühmus vana mees," kirjeldas elukaaslane.

"Ma ei tea, mis sõnu ta enda kohta kasutas, et ma olen mingi imbetsill…  Täiesti ebatavaline. Sellist juttu ma ei olnud varem kuulnud! Kes ei ole ise depressiooni tundnud, neil on seda nagu raske mõista ja aru saada, kui kohutavalt tume ja pime peab see koht olema, kuhu üks depressioonis inimene satub."

Sisaski hinnangul tunneb eriti 50+ vanuses meeste põlvkond, et nad peavad olema eriliselt tugevad ja kõigega ise hakkama saama, mis üksnes kasvatab sisemist pinget.  Kui naine oleks pigem eelistanud probleemidest rääkida, soovis mees vaikida. Kuni ühel hetkel ei saanud Merike enam suud lukus hoida. 

"Ma küsisin, kas oled valmis kuulama, mida ma sinu juures olen näinud, milliseid märke… Ja kui ma talle need nimetasin ja ütlesin, et Toomas, see ei ole nagu sina, see on depressioon, mis on haigus ja mida peab ravima, siis ta nõustus sellega. Pärast pikka veenmist oli ta nõus, et panen talle psühhiaatri juurde aja. Ise ta enam ei oleks seda teinud."

Pärast ravikuuri alustamist hakkas mees kosuma – ta magas pikalt ning näis, et asjad liiguvad juba paremuse suunas. Sinnamaani oli Sisask truult mitu nädalat oma kaasa kõrval kodus püsinud, kuni otsustas viimaks tööle tagasi minna. Ta kõndis parasjagu Tallinna kesklinnas, kui helistas Toomas.

"Ja ma istusin autosse ja hakkasin sinna sündmuskoha poole sõitma, sest ta oli mulle öelnud, kus ta on… Ja ma teadsin, kus ta on. Kõne lõppes ootamatult, nii et enam ei olnud lihtsalt midagi. Oli ainult vaikus."

Pärast Toomas Tamme surma harutas pere lahti ettevõtlikust mehest alles jäänud äride rägastikku. Paraku ei tulnud midagi päevavalgele. Sisask tõdes, et Tammest ei jäänud maha isegi ühtegi võlga, mistõttu ei saanud rahamure olla põhjus. Seejärel pöördus lesk küsimustega kohtuekspertiisi arsti poole.

"Mind huvitas see, et kas ma saaksin sealt mingi ratsionaalse seletuse sellele elust lahkumisele, näiteks, et äkki tal oli mingi fataalselt lõppev haigus, millest ta ei olnud perele rääkinud või äkki oli seal ajus mingi kasvaja või mingi insuldi tagajärg, mis nii kiire depressiivse paanikahoogudega seisundi tekitas. Aga kahjuks sealt sellist vastust ei saanud."

See kõlab justkui saatuse nöök, ent selle loo puhul on oluline mainida, et sotsiaaltervishoiu professor Merike Sisask on lisaks ka suitsiidiekspert.

"Mingil hetkel ka vahetult pärast Toomase surma ma küsisin endalt, et mis ekspert ma olen, kui ma nii lähedal ei näinud, kuidas see asi lihtsalt läheb fataalse lõpu poole. Aga see vist ongi niimoodi, et kui mingi asi on sulle nagu nii lähedal, siis sa ei näe seda suurt pilti ja sa oled ise emotsionaalselt nii väga seotud, et kõik need ekspertteadmised ei pruugi aidata."

Vastupidiselt ehk paljudele teistele perekondadele leppisid Toomas Tamme lähedased kokku, et nad ei hakka salgama tegelikku surmapõhjust. 

"Kui keegi küsib, siis lihtsalt ei hakka hämama, vaid ütleb nii, nagu asi on. Me omavahel oleme oma tunnete ja mõtete vahetamisel hästi ausad. Ei hakka midagi ilustama. See ei kehti, et surnutest räägitakse ainult head. See ei aita tervenemise protsessile selles leinas üldse kaasa," rääkis Sisask.

Ta rõhutas, et räägib oma lugu, sest soovib tähelepanu juhtida meestele, kes pealtnäha paistavad tugevad ega näita välja viimse hingetõmbeni, et on murdumise äärel.

"See on täiesti hämmastav, et üks mees on nõus enne surema, kui ta teeb suu lahti, räägib oma asjadest ja küsib abi. Kui selle intervjuu ja selle saate tulemus on see, et vähemalt üks mees hakkab mõtlema, et otsi abi ja räägi oma asjadest, on see saade oma eesmärgi täitnud," põhjendas Sisask oma looga avalikkuse ette tulemist.