Tallinna linnavolikogu võttis neljapäevasel istungil vastu eelnõu, millega anti linnavalitsusele ülesanne mälestada 1944. aasta suurpõgenemise ohvreid ja osalejaid sellega, et rajada Maarjamäe mälestusväljale mälestusmärk. Eelnõu algatasid kõik fraktsioonid ja ka fraktsioonitud volinikud.

"Suurpõgenemine on meie ajaloo hall laik, millele me väga palju ei ole tähelepanu pööranud. Sel aastal sai 80 aastat sellest sündmusest. Pärnus avati 21. septembril mälestusmärk põgenikele, aga Tallinna linnal puudus siiamaani selline viidegi, et siit oleks 44. aastal inimesed lahkunud," rääkis eelnõu ettekandja Tarmo Kruusimäe (Isamaa) ERR-ile.

Ta selgitas, et kommunismiohvrite memoriaali põgenikud ei kvalifitseeru, küll aga on Maarjamäel sealsamas lähedal kolm kivist risti, mis on mälestusväljal. Seal sobiks hästi ka põgenikke mälestada.

"Mälestusväli on pühendatud 1944. aasta kaitselahingutes hukkunutele ja osalenutele. Just tänu nende vaprate meeste ohvrile oligi võimalik üldse inimestel põgeneda punase terrori eest. Ja mis võiks olla ainukene koht, kuhu panna suurpõgenike mälestusmärk, olekski kommunismiohvrite memoriaali ja mälestusvälja vahetusse lähedusse, sest nad kõik on ajalooliselt omamoodi seotud," selgitas Kruusimäe.

Tallinna linnaarhitekt Andro Mänd oli aga üllatunud, et volikogu sellise otsuse tegi, sest linn plaanib juba suurpõgenike mälestusmärki koostöös Eesti Mälu Instituudiga. See on kavandatud mere äärde Patarei kindluse juurde, kuhu tuleb ka mälu instituudi kommunismiohvrite mälestusmuuseum.

"Esiteks on väga piinlik, et meil ei ole seda monumenti, me oleme nii pikalt juba iseseisvad olnud ja eks siin peab ka Tallinna linn ise peeglisse vaatama, et miks seda ei ole, sest tõesti väga palju tallinlasi põgenes ja hukkus selle põgenemise käigus. Seda antud olukorda iseloomustab aga võib-olla niisugune tüüpiline eestlaslik olukord, et üks käsi ei tea, mida teine teeb," sõnas Mänd.

Tema sõnul näeb planeering selle ette, et Patarei vangla juurde tuleb suurpõgenemise tähis, sinna on juba vundamentki valatud. "Minu küsimus on, et kas meil tuleb siis nüüd kaks monumenti või et kas me ei suuda nüüd siis eestlaslikult oma ressursse koondada ja teha üks korralik asi."

Andro Mänd ütles, et linnavolinikud on sellest plaanist teadlikud, sest alles hiljuti mälu instituut suhtles nendega sel teemal. Tarmo Kruusimäe sõnas, et linnas pole praegu kindlust, kas see monument ikka tuleb.

"Ma olen olnud väga mitmete mälestusmärkide algatuste juures ja neid lihtsalt ei ole. See hea algatus või mingi hoog ja initsiatiiv läheb sealt kuskilt ära. Minu meelest sellest ei ole mitte midagi, kui mõned institutsioonid soovivad seda mälestust hoida, aga kui aktiivses faasis on nende läbirääkimised, seda ei tea," rääkis Kruusimäe.

Tema hinnangul on linna plaan ja selge soov natukene kindlam kui mälu instituudi algatus, kuid kindlasti üks ei takista teist.

Seejuures on mõlema mälestusmärgi plaanimine sisuliselt samas faasis, sest kummalgi juhul pole veel korraldatud võistlust, missugune see monument üldse tulema peaks. Kuidas aga saab Patarei juures olla juba vundament valatud, kui pole veel võistlustki korraldatud? Andro Mänd ütles, et planeeringus on monumendile ala ette nähtud ja mälu instituut on selle ette valmistanud.

Probleem asukohas

Kruusimäe ja Männi jutust kumab, et peamine lahkheli on mälestusmärgi asukohas. Kruusimäe sõnul on see väliseesti kogukonna, eakate inimeste ja ka Memento liikmete soov, et meie ajaloo traagiliste sündmuste mälestuspaigad oleksid ühes kohas koos.

"Kui väliseestlased külastasid meie kommunismiohvrite memoriaali, siis nad küsisid, aga kas sõjapõgenikele ei olegi ühtegi mälestusmärki. Kui nüüd mõelda, et see tuleks kuskile teise linna otsa, siis nende sõnum oli, et ei, need kõik võiks olla ikkagi ühes samas kohas. Inimesed ei ole enam selles nooruses, et nad hängiksid mööda linna või teeksid sellist mälestusmärkide ekskursiooni. Kui mälu instituut on selle raiunud endal sinna kivisse, et nendel tuleb nui neljaks Patarei vangla juurde, siis eakad inimesed ei jõua sinna," rääkis Kruusimäe.

Mänd aga leiab, et linnaplaneerimise seisukohast ei tohiks sellise mälestusmärgi asukoha üle kergekäeliselt otsustada, vaid enne tuleks rohkem analüüsida.

"Mul ei ole iseenesest mitte midagi selle vastu, kui see Maarjamäele tuleb, aga Maarjamäe puhul tuleb olla väga ettevaatlik sellega, et see ei muutuks teemapargiks. Kui ta muutub monumentide teemapargiks, siis ta hakkab iseennast devalveerima ja ma arvan, et me keegi ei soovi seda, sellepärast et need monumendid on tegelikult väga väärtuslikud. See ei ole nagu antikvariaadi poeriiul, mis on lihtsalt asju täis kuhjatud," rääkis Mänd.

Linnaarhitekt tõdes, et volikogu otsused on loomulikult täitmiseks, kuid ta avaldas lootust, et sel teemal õnnestub tekitada dialoog ja asjad paremini läbi rääkida.