Juri Gitško lugu algab umbes 50 aastat tagasi. Tallinnas sündinud Alina Agarok ja temast aasta noorema Juri Gitško isa kadus silmapiirilt, kui nad olid mudilased. Laste eest hoolitsemisega ei saanud hakkama ka ema ega vanaema.

Alina ja Juri elasid algul lastekodus Tallinnas Kadaka teel, kus praegu asub tugikeskus, ja õppisid toonases 51. keskkoolis, mis nüüd kannab Mustamäe Reaalgümnaasiumi nime. Mõne aasta pärast viidi lapsed Narva lastekodusse, kus nad elasid ja õppisid aastatel 1982 kuni 1989. Või vähemasti enamuse sellest ajast, sest Juri põgenes korduvalt lastekodust.

Ema sai jalad alla, leidis töö rongisaatjana Tallinna-Moskva liinil ning 1989. aastal vanemlikud õigused taastati, kui Juri oli 15- ja Alina 16-aastane. Nad elasid Pääskülas Rebase tänaval ja Lasnamäel Koorti tänaval.

Ühelt poolt oli Juril hea meel kodus olla, teisalt jätkusid poisi pahandused, mis kulmineerus sellega, et pärast 10. klassi lõppu otsustas ta ühe juhututtavaga suveks Kirgiisiasse sõita.

"Me saime temaga tuttavaks, suhtlesime ja kui ta hakkas ära sõitma, siis ütles – kui sa pole vastu, sõida minuga kaasa, kui sind miski siin kinni ei hoia," meenutas Juri.

"Tal oli lõbus ja lõpuks lõbutses nii, et ta kadus ära," sõnas Alina.

On aru saada, et noormees elas üsna metsikut elu, kust ei puudunud pättused ja alkohol ning mingeid episoode ta ei mäleta või ei taha mäletada, aga oluline on, et sihtkohta saabudes kadusid ära nii sõber kui ka poisi toonane Nõukogude Liidu sisepass.

"Miilits, nähes kahtlast isikut, tunneb huvi. Ja kui küsiti, kus on teie dokumendid, ütlesin, vabandust, mul neid pole. Kuidas pole? Kuidas te siia saite? Kust te olete? /.../ Ja mind siis viidi miilitsasse isiku väljaselgitamiseks ja saadeti lastekodusse, turvakodusse. Ma olin siis 17-aastane. Kui ma seal kuu aega olin, siis justkui tehti päringuid, et välja selgitada," rääkis Juri.

"Keegi kinnipidamisasutusest kirjutas, et ema sõidaks sinna ja ta ära tooks sealt Kirigiisiast. Aga oli 1990. aastate algus ja meil raha polnud, et talle järele sõita ja ära tuua," tõdes Alina.

"Justkui tuli vastus, et selline tõesti elas (Eestis), aga antud hetkel ei asu, siis mulle kirjutati välja ajutine tõend kuuks ajaks ning lasti varjupaigast välja," ütles Juri.

"Jah, me arutasime (emaga), kus ta (vend) viibib. Kuidas üldse, kas on võimalik teda tagasi saada, aga me saime aru, et me ei suuda – ei mina ega ema – sinna tema (venna) järele sõita. Ei tea, emal olid omad asjad, minul omad asjad – pere, laps. Hiljem vajus kõik see unustusse," rääkis Alina.

Viimane info kodustel pärines aastast 1992. Selgub, et Biškekis varjupaigast vabastatud Juri ei naasnud Eestisse, vaid elatus järgmised 25 aastat juhutöödest, sealhulgas loomatalitajana.

"Ma juba mõtlesin, et kui ma juba kord ära kadusin, kellele mind üldse enam vaja on, kui kasvasin lastekodus. Tõsi, temaga (õega) olime koos. Kukkus nii välja, et ma tundsin endal süüd, sest kui ma olin väike, siis ma olin väga keeruline laps. Õega ei saanud me alati hästi läbi. Seetõttu ma mõtlesin, et ah, kõigi minu põhjustatud hädade tõttu las minna. Ma ei arvanud, et hakkavad otsima," rääkis Juri.

"Lootus oli, et ta on elus, aga ema uskus, et ta on elus. Ta väga palus, et ma ta üles leiaksin. Sisendas pidevalt – leia ta, leia ta. Oli nagu kinnisidee. Võib-olla ta tundis, et on lahkumas," ütles Alina.

Juri leidmine

Alina ja Juri ema suri 2001. aastal. Samal aastal võttis Alina pere esimest korda ühendust Vene telesaatega "Ždi menja" ehk "Oota mind", mis viib kokku kaua kadunud lähedasi. Teise katse tegid nad 2004. aastal, aga endiselt vaikus.

"Me rääkisime, et võib-olla on võimalik kuidagi läbi Interpoli teda leida. Aga kuidas seda teha, millest alustada, keegi ei teadnud ning me jätsime selle teema jälle," rääkis Alina.

On omaette müstika, kuidas Juri kaugel maal aastakümneid ilma dokumentideta hakkama sai. Mees, kes on vahepeal omandanud ka kirgiisi keele, ei taha detailselt rääkida, aga ütleb, et töötas tihti ainult toidu eest.

"Mõned koguni püüdsid minu olukorda ära kasutada, et mul pole dokumente ega midagi ja püüdsid mind moraalselt alla suruda. Jõhkralt öeldes, muudeti orjaks. /.../ Kui ma juba tundsin, et mul pole siin midagi püüda, et mind tahetakse siin lihtsalt ära kasutada, siis läksin ära. Salaja läksin. Ei hakka valetama," kirjeldas Juri.

Juri sõnul leidis ta kümmekond aastat tagasi kohalikud sõbrad, sai iseseisva elu peale ja tegeleb sest saati peamiselt ehitustöödega, muu hulgas töötas pansionaadis, mis asub turistide hulgas populaarse Issõk-Kuli järve ääres. Ta püüdis ka pere luua.

"Oli ka katseid pere luua, aga ei õnnestunud. Just selle tõttu, et mul polnud minu isikut tõendavat dokumenti. Seda kardavad kõik," tõdes ta.

Niigi eriline lugu läheb aga veel müstilisemaks. Nimelt 2017. aasta aastavahetuse paiku otsustasid Eesti sugulased pöörduda kolmandat korda telesaate "Oota mind" toimetusse. Juhuslikult tegi seda täpselt samal ajal ka Juri toonane tööandja, pansionaadi juhataja Issõk-Kulist.

"Nad andsid teate sisse, hakkasid teadet andma ja talle öeldi, et teid juba otsitakse. Ja küsiti, kas te oskate oletada, kes teid otsib. Ta ütles, et mind võib otsida ainult üks inimene, minu õde," rääkis Alina.

"Esimene signaal oli, et "Oota mind" justkui räägib: Jurka, ilmus sinu õde," meenutas Juri.

"Ja kohe anti talle minu andmed ja ta helistas mulle. /.../ Mul oli reaktsioon, et ma viskasin toru ära. Hüüdsin talle, et ma helistan tagasi, ja jooksin rõdule, et õhku hingata. Mu seisund oli kohutav. Ma kogusin end pisut, helistasin talle tagasi," meenutas Alina.

Sest saadik on kassiirina töötav Alina ja tema kaua kadunud vend keskeltläbi korra kuus suhelnud. Muu hulgas sai Juri teada, et tema ema on surnud, aga tal on õetütar.

Algas dokumentide kordategemine

Võiks arvata, et siin on loo õnnelik lõpp, aga tuli hoopis järjekordne pööre. Nimelt Juri juriidiliselt elavate kirja saamine osutus üllatavalt keeruliseks.

"Ma olin veendunud, et ma suudan talle teha väga kiiresti siin dokumendid kui tema lihane õde, aga aeg andis arutust ja mulle öeldi igal pool ära," tõdes Alina.

"Seal on kas seadused sellised või muu ja nagu ta mulle rääkis, peksti ta igalt poolt minema. Ei lubatud tal minu paberitega tegeleda," sõnas Juri.

"Öeldi ei. Ta peab ise, las sõidab ise kohale siis. Ma selgitan, et inimesel ei ole passi, ta ei saa siia sõita," lisas Alina.

"Nemad räägivad – las saadab notari tõendatud volituse, et teie võite tegeleda tema paberitega. Mis volikirja ma saan notari kaudu teha, kui mul ei ole passi?" ütles Juri.

"Kõik on tahtnud teda aidata, aga see ei ole olnud kerge sellepärast, et meil ei ole olnud füüsilist kontakti," märkis Eesti konsul Kasahstanis Maija Tasa.

Nüüdseks on sasipuntra harutamisega tegelenud hulk ametnikke ja ajakirjanikke mitmes riigis, kaasa arvatud ERR ja partnerid Kõrgõzstanis. Juri legaliseerimist on venitanud vahemaa, perekonna vähesed oskused, mitme riigi kultuurilised ja asjaajamise eripärad ning lõpuks lihtsalt tõlkes kaduma läinud info.

"Identifitseerimine – seal on omad protokollid ja anda inimesele identiteet, kelles nad päris kindlad ei olnud, võttiski rohkem aega," ütles Tasa.

Eestil on viie Kesk-Aasia riigi peale ainult üks saatkond, mis asub Kasahstani pealinnas Astanas. Konsul Maija Tasa sõnul kuulis saatkond Juri juhtumist esimest korda 2020. aastal, aga mehe enda pöördumine jõudis nendeni alles 2022. aastal.

Ühelt poolt on Eesti vaatest tegu välismaalasega, kelle ainus puude Eestiga on, et ta sündis ja veetis esimesed 15 eluaastat siin. Ei Juri ega Alina pole Eesti kodanikud. Teisalt, ilma Eestis leiduvate tõenditeta oleks mitukümmend aastat kadunud mehe ametliku identiteedi taastamine võimatu. Algul püüti seda teha, võrreldes fotot, mis temast Kõrgõzstanist saadeti.

"Võrrelda nüüd seda arhiivis leiduvat Nõukogude Liidu sisepassi fotot, kus ta oli küll noor, aga et mingisugused võimalused ikkagi näojoonte järgi oleks identifitseerida. Kahjuks need näojooned ei langenud kokku," ütles Tasa.

"Jaa, ma selgitasin neile, et mul oli trauma. Kui ma töötasin laudas, sain loomalt kabjaga näkku," selgitas Juri.

Juri õde Alina sai küll vahepeal rahvastikuregistrist väljavõtte, et Juri Gitško sündis Eestis, aga see paber ei tõesta isikusamasust. Lõpuks, tänavu 30. aprillil korraldas Kõrgõzstani saatkond Kasahstanis videokohtumise, kus osalesid Kõrgõzstani ombudsmani esindaja, Juri ja Eesti saatkonna töötajad.

"Politsei- ja piirivalveamet andis meile konkreetsed küsimused ette ja palus võimalikult palju informatsiooni veel lisaks saada, et nad saaksid teha siis järeldusi ja otsuseid," rääkis Tasa.

"Nad kuulasid ära, kõik minu küsitlused kirjutati üles. Nad kontrollisid andmeid. Kõik. Ja ootame, ootame, ootame edasisi tulemusi, aga (kehitab õlgu). /.../ Tahaks neilt paluda, et nad ei vaikiks, vaid liiguksid minu probleemiga soodsamasse suunda ja ei vaikiks nii kaua, vaid annaks mingi vastuse, kas jah või ei, et ma teaks, kuidas edasi tegutseda," ütles Juri.

Juril on võimalik Kõrgõzstani dokumenti taotleda

Juri ja Alina tunnevad end jõuetuna.

Kui "Pealtnägija" erinevate ametkondadega suhtleb, tundub, et tegu on siiski katkise telefoni mänguga: PPA ja välisministeeriumi sõnul tuvastati Juri isik edukalt juba suve lõpus ja anti info Kõrgõzstani saatkonda Astanas. Juriidiliselt elavate sekka naasmise viimane takistus on, et mees ise peab nüüd tegema avalduse Eesti saatkonda, et saada ametlik sünnitunnistus. Konsuli sõnul tehti juba isegi otsus, et ta ei pea tasuma riigilõivu.

"Kõik need vajalikud menetlused, mis me oleme saanud koostöös teha, on lõpuks ikkagi viinud meid veendumusele, et Juri on Juri ja et ta saab oma sünnitõendi ja saab siis Kirgiisi dokumenti taotleda ja võib-olla kunagi ka Eestit külastada veel kord," rääkis Tasa.

Kui Juri isik on tuvastatud, on ta eesmärk taotleda Kõrgõzstani passi ja võimalusel õde külastada. Vahepeal on täitunud juba 32 aastat, kui nad pole näost-näkku kohtunud.

"Ma loodan, et kui kõik õnnestub, siis ta suudab siia lennata. Siin on siiski tema sünnimaa ja et ta näeks, mis ja kuidas selle aja jooksul muutus, ning ema juures käia," rääkis Alina.

"Muidugi, sünnimaa on sünnimaa. Paljutki on vaja teada saada, vaadata, aga seal juba asjaolud näitavad, mis ja kuidas edasi," ütles Juri.

Pikemalt käsitleb seda lugu ka selle nädala neljapäeva õhtul ETV+ kanalil "Insight".