Hiljutine ERR-i artikkel tõi esile murettekitava tõsiasja, et Tartu lapsevanemad on lasteaia kohatasude eest linnale võlgu üle 230 000 euro. See number on kõnekas. Selle taga ei peitu pelgalt üksikud pered, kes pole arveid tasunud. See peegeldab sügavat struktuurset probleemi – praegune süsteem ei tööta. Kui ligi tuhande lapse eest septembri lõpu seisuga kohatasu maksmata jäi, tuleb küsida: kas tegemist on tõesti individuaalsete juhtumitega või näitab see laiemat süsteemiviga?

Tartus, linnas, mis uhkustab oma haridustraditsioonidega, peaks alushariduse kättesaadavus olema elementaarne. Praegune olukord aga seab alushariduse kättesaadavuse kahtluse alla. Kui perede võlgnevused lasteaia kohatasude ja toiduraha eest kuhjuvad, ei ole probleem ainult rahaline – see on väärtuspõhine. Kas oleme hariduse prioriteedina unustanud selle esimese ja olulise astme? Kui kõrgharidus on Eestis tasuta, siis miks jääb alusharidus – iga lapse haridusteekonna vundament – siiani tasuliseks?

Tartus maksavad pered lasteaia eest kohatasu  81 eurot kuus, millele lisandub 56 eurot toiduraha. See teeb ühe lapse kohta aastas keskmiselt 1500 eurot. Samal ajal on Tallinnas lasteaiatoit tasuta ja alates järgmisest aastast langeb kohatasu 50 eurole kuus. See tähendab, et Tartu pere maksab aastas ühe lapse kohta 900 eurot rohkem kui Tallinna pere. Summa, mis on suurem kui Eesti 2025. aasta miinimumpalk, on paljudele peredele ületamatu koorem.

ERR-i artiklis rõhutati, et võlgnevuste põhjused varieeruvad: unustamine, keeruline rahaline olukord ning isegi inimlik hooletus. Samal ajal on 45 000 eurot võlgu juba lootusetuks kantud. Need ei ole marginaalsed numbrid ega viita üksikutele juhtumitele. Tegemist on süsteemse probleemiga, kus pered, kes ei suuda lasteaiatasu maksta, pole pahatahtlikud, vaid seisavad silmitsi raskete valikutega – lasteaiatasu, toiduarvete ja eluasemekulude vahel.

Kui haridussüsteem peaks tagama kõigile lastele võrdsed võimalused, siis kuidas saab see võimalik olla, kui osa peresid lihtsalt ei jõua oma laste lasteaia kohatasusid maksta? Tartu lasteaedade rahastamise mudel on ajale jalgu jäänud.

Tasuta alusharidus ei tähenda, et kulud kaovad. Pigem jaotub rahaline vastutus pere õlgadelt ümber linna või riigi kanda. Linna ja riigi panus alushariduse rahastamisse peaks kasvama, et tagada kõigile lastele võrdsed võimalused. See on strateegiline valik: kas me jagame vastutust õiglasemalt või jätame osad pered hätta?

See ei ole lihtsalt kulude ümberjaotus, vaid investeering. Kui paneme rohkem ressursse alusharidusse, parandame pikemas plaanis perede toimetulekut, laste haridustaset ja linna sotsiaalset stabiilsust. See on otsus, mis kinnitab, et Tartu seab prioriteediks hariduse ja laste heaolu.

Tartu, Eesti hariduse süda, seisab moraalse valiku ees. Kas hariduslinnaks olemine tähendab vaid kõrghariduse ja teadustöö toetamist? Või hõlmab see ka haridusteekonna esimest ja kõige olulisemat sammu – alusharidust? Lasteaed ei ole pelgalt lapsehoiuteenus. See on hariduse esimene aste, mis kujundab lapse suhtumise õppimisse, arendab tema sotsiaalseid oskusi ja loob vundamendi kogu tema tulevaseks haridusteeks.

Kui lasteaia kohatasu muutub takistuseks, mis ei võimalda lastel haridusteed alustada, on probleem tõsine. Me ei saa olla hariduslinn ainult nime poolest. Kui vanemad peavad igakuiselt tasuma summasid, mis ületavad nende võimalusi, saadame selge sõnumi: alusharidus pole meie prioriteet.

Tallinna otsus langetada lasteaia kohatasu 50 eurole kuus ja säilitada tasuta toit on tugev signaal, et pealinn väärtustab alushariduse kättesaadavust ja perede majanduslikku toimetulekut. Kas Tartu, kes peaks olema Eesti hariduse lipulaev, suudab sellele vastata?

Tasuta alusharidus ei ole utoopia. See on poliitiline otsus, millel on selged majanduslikud ja sotsiaalsed eelised. Tallinn on juba tõestanud, et lasteaia kulude vähendamine on võimalik. Tartul on võimalus minna kaugemale ja tõestada, et hariduslinnana suudame pakkuda kõigile lastele võrdsed võimalused alustada oma haridusteed.

Tasuta alusharidusel oleks kolm olulist kasu. Esiteks sotsiaalne võrdsus: kõik lapsed, sõltumata pere rahalisest olukorrast, saaksid alushariduse, mis loob võrdsed võimalused edasiseks eluks.

Teiseks on see majanduslik leevendus peredele: tasuta alusharidus tähendaks, et Tartu pered säästaksid kuni 1500 eurot aastas lapse kohta. See ei ole pelgalt rahaline kergendus, vaid võimalus parandada perede igapäevaelu kvaliteeti.

Kolmas kasutegur oleks hariduslinna tiitli kindlustamine: kui Tallinn suudab teha muudatusi, mis toetavad perede toimetulekut, saab ka Tartu astuda sammu edasi ja näidata, et oleme tõeline hariduslinn, mitte pelgalt kõrghariduse ja teadustöö eestvedaja.

230 000 eurot võlgnevusi ei ole lihtsalt number. See on sümptom süsteemist, mis ei vasta perede vajadustele ega võimalustele. Kui jätame selle probleemi lahendamata, kahjustab see mitte ainult üksikuid peresid, vaid kogu meie ühiskonna tulevikku. Alusharidus ei ole ainult lapse õigus, vaid ka linna ja riigi kohustus.

Kui Tartu tahab jääda Eesti hariduse lipulaevaks, peab ta tegema julgeid ja läbimõeldud otsuseid. Tasuta alusharidus pole ainult investeering tulevikku, vaid ka signaal, et iga laps on väärtuslik ja iga pere on oluline. Laste haridustee ei tohi sõltuda pere sissetulekust. Lapse lasteaiakoht ei ole privileeg – see on põhiõigus, mille üle ei peaks keegi vaidlema.

Otsustades alushariduse tuleviku üle, otsustame tegelikult selle üle, millist tulevikku Tartule ja Eestile soovime. Kas toetame lapsi nende esimeses ja kõige olulisemas haridusetapis või vaatame kõrvalt, kuidas osad lapsed jäävad võimalustest ilma? See on meie kõigi vastutus ning aeg tegutsemiseks on küps.