Kunagi nõukogude ajal seoses pingelõdvendusaja kultuurivahetusega imperialistliku läänega sattus Eesti kinodesse prantsuse põnevik ülikiire reisilennuki Concorde teemal. Concorde oli ülehelikiirusel lennuk, mida arendati pikka aega 1960. ja 1970. aastail ning mis pidi olema tolleaegse insenerimõtte tippsaavutus tsiviillenunduses.

Concorde'i arendati kaua ja kui ta lõpuks valmis sai, olid juba arenduskulud nii suured, et kokkuvõttes tuli lennuki hinnaks muinasjutuliselt kõrge summa. Johtuvalt sellest keeldusid mitmed lennukompaniid, kes alguses suhtusid Concorde'i tulekusse entusiastlikult, lennukit ostmast. Lennukit müüdi plaanitud saja asemel vaid seitse ja kogu projekt lõppes visisedes pankrotiga.

Kui Nõukogude Liit kuulis, et läänes plaanitakse uut ülikiiret reisilennukit, siis sõna otseses mõttes klopsiti kiirkorras kokku TU-144, mis lasti käiku enne, kui Concorde ametlikult lennuvõimeliseks kuulutati. TU-144 oli igati ebaõnnestunud lennuk. Ta oli puhtalt prestiižiprojekt, mille eesmärk oli läänele külma sõja tingimustes ära teha. Isegi kaasaegsed nõukogude insenerid teadsid et TU-144 on pehmelt öeldes ebausaldusväärne lennuvahend. Sestap tehti uue imelennuki esimene katselend Almatasse (praegune Alma-Atõ). Nimelt kardeti, et lennuk kohale ei jõuagi ja kui ta juba alla kukub, siis vähemalt inimtühja steppi, aga mitte mõnele linnale.

TU-144-ga olid lood väga halvad. Lennates lennuk rappus ja värises nii kõvasti, et reisijad kartsid õhkutõusmisest saadik oma elu pärast. Salongis oli selline müra, et teineteise kõrval istuvad reisijad ei saanud omavahel isegi karjudes suhelda (kes omal ajal Moksva metroos vanade vagunitega sõitis, see kujutab seda ette!). TU-144-ga tehti paar reisilendu, et õhulaev siis hiljem transpordilennukiks degradeerida ja mõne aasta pärast (sest ta kukkuski alla) üldse kasutusest maha võtta.

Concorde'i projekt tuli mulle meelde, kui ma hiljuti lugesin, et Gruusia on saanud Euroopa Liidult aastaid idapartnerluse raames demokraatia ja kodanikuühiskonna arendamiseks üle 130 miljoni euro. Esimesest pole praeguses Gruusias suurt midagi alles, teine eksisteerib peamiselt Thbilisis ja üritab kuidagi järjest autokraatsema režiimi tingimustes ellu jääda.

Oktoobri lõpus toimunud valimiste järel on Gruusias välja kujunenud poliitiline tupikseis. Ametlikult üle poole häältest saanud Gruusia Unelma nimeline valitsuserakond moodustas parlamendis enamuse. Opositsioon seda ei tunnusta ja süüdistab parteid valimistulemuste võltsimises. Tõsiasi on see, et GU kasutas ebaausaid võtteid, millest on ka Eestis kirjutatud. Opositsioon väidab, et selle tulemusel kanditi GU arvele 400 000 häält. See number võeti lävepakuküsitlustest. Neid küsitlusi viisid läbi kolm küsitlusfirmat ja kui pikk lugu lühidalt kokku võtta, siis opositsioon valis erinevatest tulemustest välja selle numbri, mis neile kõige enam sobis. Ühesõnaga, me teame, et mingi hulga hääli sai GU ebaausalt, täpne number pole aga tõestatav ja igaüks valib selle, mis talle kõige paremini sobib.

Kui GU sihid lühidalt kokku võtta, siis need oleksid Venemaaga igasugustes suhetes avatud uste poliitika, üheparteisüsteemi sisseseadmine lähiajal, igasuguste valitsuse poolt mittekontrollitud kodanikeühenduste ja -initsiatiivide eksisteerimise lõpetamine, konservatiivse õigeusul põhineva elukorralduse sisseseadmine. Praegusega on Venemaa eeskujul vastu võetud n-ö Vene seadus ja n-ö homopropaganda seadus, tulevikus hakatakse nähtavasti järjest rohkem piirama ka naiste õigusi.

Venemaal katsetatakse praegu ühiskonna suhtumist abordi keelustamisse ning pole ime, kui see ka Gruusias ära tehakse. Praegu on nii, et usutavate küsitlusandmete põhjal pooldab 85 protsenti Gruusia elanikkonnast Euroopa Liiduga liitumist. Viimastel valimistel üle 40 protsendi valijatest valimas ei käinud. Ka ei saanud valida Venemaal elavad Gruusia kodanikud, kuna kahe riigi vahel pole diplomaatilisi sidemeid. Venemaal on aga suurim Gruusia diasporaa. Kui oleks aga olnud nii, et valimas oleks käinud enam-vähem kõik ja Venemaal oleks avatud valimispunktid, siis oleks GU ilma igasuguste võltsimisteta ülekaalukalt opositsioonile ära teinud.

Ühesõnaga, meil on nüüd huvitav situatsioon, kus vähemalt üle poole valijaskonnast toetab (ma pakuks nii 70 protsenti) GU-d ja samas 85 protsenti inimestest soovib Gruusia Euroopa Liitu astumist. Esiteks, ka GU väidab, et nende eesmärk on Gruusia eurointegratsioon, aga "omadel tingimustel". Just see kõnetab kindlasti paljusid. Et pole meil vaja kõiki neid homotolerantseid asju, millest Vene propaganda Gruusias päevast päeva pasundab!

Teine põhjus on selles, et enamik sellest 85 protsendist soovib Gruusia Euroopa Liitu astumist ennekõike majanduslikel põhjustel. Usutakse, et siis avanevad paradiisiväravad ja Gruusia valatakse üle eurotoetuste kullavihmaga. Küsimus, mida Gruusia Euroopa Liitu astumise toetajad aga hea meelega kuulda ei taha, on see, et mida saab Euroopa Liit sellest, kui Gruusia sinna astub. Peale uue musta augu, kuhu kaob lõputult raha. Ei tasu arvata, et enamikku Gruusia elanikkonnast huvitaksid euroopalikud väärtused, isegi kui võtta vaid need väärtused, mis isegi meie konservatiividele passiksid (näiteks sõnavabadus, vabad valimised). Ma arvan, et isegi Eesti konservatiivide seas poleks palju naisi, kes sooviksid elada sellises ultrapatriarhaalses ühiskonnas, nagu see on praegu Gruusias.

Nüüd ongi küsimus, mida Euroopa tegema peaks. Kas kirjutame juba tehtud investitsioonid korstnasse ja kuulutame projekti läbikukkunuks, nagu see juhtus Concorde'iga? Või paneme uue raha sisse ja loodame, et millalgi see imelennuk ikkagi lendama hakkab? (On ka neid, kes väidavad, et kuna Gruusiasse on nii palju euroraha sisse pandud, siis juba sellepärast tuleks veel panna, et juba toetustele läinud raha kaduma ei läheks). Või teeme nii, et maksime Concorde'i eest, saame aga TU-144, ehk Gruusia puhul tehakse samamoodi, nagu tehti Bulgaaria ja Rumeeniaga, kus mõlemad riigid võeti Euroopa Liitu tugevate reeglite lõdvendamisega.