Keeruline olukord, kus on selge vist ainult üks asi, et miski pole selge.

Me teame seda, et tegelikult keskvalitsust ei ole praegu Süürias ja kuidas see kujuneb ja kas see kujuneb – see on kõik lahtine. Võib tekkida mingisugune üleminekuvalitsus, kus enamik opositsioonirühmitusi suudab kuidagimoodi kokku leppida, osaleda, aga võib jätkuda kodusõda – kõik on võimalik.

Varasemad näited ei ole ka eriti julgustavad, kui me võtame näiteks Iraagi, võtame Liibüa – kui diktaator kukub, siis riik vajub täielikku kaosesse.

Jah, paratamatult. Sest loomulikult on poliitilised protsessid ühiskonnas lõppenud ja olnud alla surutud. Sellises olukorras eeldada, et nüüd tekib mingi demokraatial põhinev konsensus, ei ole põhjendatud.

Mis see ajaraam on, mis annaks meile mingisuguse suuna kätte, kuhu see riik liigub?

Esimene proovikivi on ju kohe see, kas nüüd need Türgi toetatud rühmitused kontsentreeruvad mingisuguse keskvalitsuse loomisele või hakkavad nad hoopis võitlema Süüria idaosas paiknevate kurdi üksustega. Nüüd on esimene küsimus, kas seal saavutatakse mingi kokkulepe või mitte. Kui seda ei saavutata, siis on väga raske eeldada, et üldse mingisugust keskvalitsust on võimalik moodustada.

Räägime Venemaast, mis ka meid huvitab. Mida ta siis nüüd kaotas või kaotab?

Venemaa on kaotanud kõigepealt osaluse Süüria protsessis. Ta on osaliselt evakueerinud oma vägesid. Ta koondab praegu neid, mis paiknesid kogu Süürias laiali väiksemate üksustena ja Latakia provintsis olevas mereväebaasis Tartusis. Ta kontrollib ka veel Hmeimimi õhuväebaasi. Me ei tea täpselt, mis on nende baaside saatus.

Venemaa kindlasti üritab neid, vähemalt seda Tartusi laevastikubaasi kindlasti säilitada. Aga me näeme seda, et igaks juhuks on ta osa personali ja tehnikat sealt välja viinud, aga kaotanud väga suures hulgas sõjatehnikat. Nii et selles mõttes on see väga valus kaotus juba praegu.

Venemaa on juba väidetavalt Türgilt palunud abi, et saada kätte oma sõdurid, kes on seal, rääkimata relvastusest.

Ilma Türgiga kokku leppimata kindlasti ei ole Venemaal võimalik oma sõdureid nii-öelda täies rivikorras Süüriast välja viia. Omaette küsimus on see, kellega ta üldse saab kokku leppida, kas need baasid sinna jäävad või ei jää. Praegu on eelinfo, et Süüria mässulised või ülestõusnud ei ole sellega nõus, sellepärast et Venemaa on ju pommitanud väga mitmeid piirkondi. Aga näis – Lähis-Idas on kõik võimalik.

Sealgi on läbirääkimised ja diplomaatia veel võimalikud?

Läbirääkimised, diplomaatia, raha. Raha eelkõige sellepärast, et uuel valitsusel ei ole ju praktiliselt mitte mingisuguseid sissetulekuallikaid. Nii et seal tegelikult mingisugune ruum on olemas, aga see on praegu spekulatsioon.

Kas võib juhtuda ka nüüd selline asi, et Putin elab kogu selle frustratsiooni välja Ukrainas, sest tal mujal ei olegi enam võimu näidata?

Kui Venemaa suudab tekitada sellise kommunikatsiooni ja näidata, et Vene armee ei taandu sealt, ei põgene, siis on tal tegelikult üks olukord. Kui nüüd siin juhtub mingi katastroof ja jääb mulje, et Vene armee lahkub sealt põgenedes – sellisel juhul ta peab seda kompenseerima millegagi. Ukrainas otseselt sõjategevust eskaleerida ei saa, aga lastakse rakette, tehakse mingisugust muud šõud, see kõik on ootuspärane.