Nii väike kaebuste arv nagu viimastel aastatel on siiski erandlik, kuna pärast pressinõukogu loomist 2002. aastal tehti enim ehk 87 kaebust 2017. aastal. 

Tänavu langetas pressinõukogu 49 otsust, nende hulgas mõned ka möödunud aasta lõpus esitatud kaebuste kohta. Õigeksmõistvaid oli neist 28 ja taunivaid 21. Möödunud aastal tehtud 40 otsusest oli õigeksmõistvaid 23 ja taunivaid 17.

Tagasi lükati tänavu kuus kaebust ja poolte kokkuleppel sai lahenduse seitse, menetluses oli nädala alguses veel kaks kaebust.

Pressinõukogu esimehe, Eesti Ekspressi peatoimetaja Merili Nikkolo sõnul on üks võimalik spekulatsioon, et koroona-ajal olid inimeste mõtted mujal, mistõttu esitati ka vähem kaebusi. 

"Ega soov kaevata, minna kohtusse, saata nõudekirju, see trend on tegelikult kasvav," nentis ta.

Aina rohkem kaasatakse arutelusse juriste. Nikkolo märkis, et kui varem tundis inimene end mõne loo puhul puudutatult, näiteks oli teda valesti tsiteeritud või kujutatud, saatis ta ise kirja ning toimetus vastas ja põhjendas valikuid.

"Kaebuste menetlemine pressinõukogus on läinud juriidilise teksti lugemiseks ja päris keeruliseks," kirjeldas Nikkolo viimaste aastate trendi. 

"Nüüd on tavaline see, et kirjutab meile üks advokaat ühest advokaadibüroost, tuleb pikk kirjutis, miks artikkel vääriks taunivat otsust ja siis ka ajalehetoimetuse poolt vastab jurist, kes samamoodi pikalt kirjeldab, miks toimetus on käitunud õigesti ja väärib õigeksmõistvat otsust," kirjeldas ta. 

Sellest, kui palju vaidlusi kohtusse läheb, pressinõukogul ülevaadet ei ole. Mõni pöördub kaebusega otse kohtusse, mõni piirdub nõudekirjaga või kohtuvälise kompromissiga.

Kaebuste sisu muutunud ei ole

Kaebuste sisu on aastate jooksul jäänud laias laastus siiski samaks. Suurem osa ka tänavustest rikkumistest puudutasid punkte, mis käsitlevad ebatäpset või eksitavat informatsiooni, uudiste, arvamuste ja oletuste eristamist või kommentaarivõimaluse pakkumist. 

"Laias laastus ikkagi käsitleme ja vaidleme selle üle, kas ajakirjanik on olnud täpne oma loos, on seal moonutatud infot, kas faktid ja hinnangud on eristatud. Väga tüüpiline kaebus on ka see, et mulle ei ole antud sõna või piisavalt sõna. Või kas pealkiri on hinnanguline, eksitav," loetles ta tüüpilisi aruteluküsimusi. 

Nikkolo märkis, et vahel on tekitab erimeelsusi see, et allikal ei ole piisavalt kogemusi meediaga suhtlemisel ja tema ootused erinevad ajakirjaniku omast. 

"Näiteks, et ma ei saanud lugu eelnevalt üle lugeda. Aga see ei käigi nii. Ajakirjanik ei pea lugu enne näitama, kui pole kuidagi teistmoodi kokku lepitud. Või siis inimene ei olnud rahul, et temaga ei kooskõlastatud nime avaldamist, näiteks kui kohus saadab välja pressiteate," loetles Nikkolo. 

Vahel pöördutakse pressinõukogu poole ka seetõttu, et inimese hinnangul keeldub väljaanne tema vastulause avaldamisest, aga kaebuse esitaja soovib meediaväljaandelt tegelikult pigem eraldi arvamusloo kui vastulause avaldamist. "Ajakirjanduse mõttes on vastulause ikkagi see, mis parandab loos konkreetseid fakte."

Mahukamad kaebused nõuavad rohkem ajakirjaniku tööaega

Et kaebused üha enam juriidiliselt spetsiifilisemaks lähevad ei tohiks Nikkolo sõnul tegelikult ajakirjanike tööd mõjutada.

"Aga ma ei saa 100-protsendiliselt välistada, et ajakirjanikul on kukla taga teadmine, et kui ta avaldab mingi loo, võidakse teda suhteliselt kergekäeliselt kaevata pressinõukogusse või kohtusse," lisas ta ja märkis, et arvestatakse enam ka hilisema tõendamiskohustusega.

"Ekspressi näitel ka, meil on palju keerulisi lugusid ja iganädalaselt oma juristiga arutelusid. Ajakirjanikud peavadki teadma, meil on vaja näiteks kõik artikli materjalid hoida korralikult kaustas alles, sest hiljem on neid vaja tõestamiseks. Peame olema kindlalt veendunud, et iga sõna, mida avaldame – me ei avalda seda kuidagi hoolimatult," märkis ta. 

Nikkolo tõi näiteks hiljutise juhtumi, kus esitati kümne lehekülje pikkune kaebus, millele ajakirjanik esitas koostöös juristiga ka 10-leheküljelise vastuse. "See on tohutu töömaht. Ajakirjanikul läheb ikkagi mitu päeva sinna alla, et ka vastata sellele."

Pressinõukogu esimehe sõnul ei ole vahel kaebused ka põhjendatud, vaid ongi mõelnud kas ajakirjanike hirmutamiseks või nende töö takistamiseks. "Ka neid juhtumeid on piisavalt palju. Ja otseloomulikult, kui kaebus tuleb, siis me vastama peame ja see segab ajakirjaniku tööd, võtab suure osa tema ajast," ütles ta.