Ametnike ja meedikute hinnangul oleks kiirabikopter pigem luksusteenus
Traagiline juhtum Kuressaares, kus kopter ei saanud halva ilma tõttu haigele lapsele appi minna, tõstatas jälle küsimuse, kas Eesti kopterivõimekust tuleb tugevdada ja milliseid koptereid täpselt Eesti vajab. Siseministeerium lubab analüüsi valmimist kuu aja jooksul.
Üle 20 aasta tagasi sattusin ma Hiiumaal Kärdlas raskesse autoavariisse, mille tagajärjel sain raske peatrauma ja sattusin koomasse. See oli kriitiline seisund, mis vajas minu kiiret toimetamist üle mere lastehaiglasse. Ehk võib öelda, et osaliselt tänu kopterile õnnestus päästa elu.
Eestis osutab selliseid hädaabilende politsei- ja piirivalve (PPA) lennusalk. Taolisi juhtumeid tuleb lennusalga töös ette igal aastal, kuid meditsiinilennud moodustavad vaid umbes neljandiku kõigist nende ülesannetest.
"Eestis kopteriparki kõige odavam riigi jaoks ülal pidada (on nii), et kopterid teevad päästesündmusi, nad on K-komando operatsioonidele toeks, aitavad ka inimesi transportida, kui keegi on kuskil viga saanud," ütles siseminister Lauri Läänemets.
PPA lennusalgale kuulub kolm kopterit ja kaks lennukit. Hädaolukorras peavad need õhku tõusma 15 minuti jooksul. Aga lennuvahendid peavad käima korralises hoolduses ja vahel juhtub ka ootamatuid rikkeid. Samuti ei saa olemasolevad kopterid iga ilmaga õhku tõusta.
"Meil on täna kahjuks süsteem selline, mis ei ole osutunud väga töökindlaks. Seepärast me peame neis tingimustes lendamist vältima," ütles PPA lennusalga ülem Rain Jõeveer.
Eesti Ekspress kirjutas sel nädalal haigestunud lapsest, kellele kopter ei saanud ilmaolude tõttu Kuressaarde järele minna. Grippi põdenud last hakati kiirabiautoga Tallinna tooma, kuid paraku ta suri. On ilmasid, millega ei lenda ükski kopter, samas on tõde ka see, et puudulik jäätõrjevõimekus ja probleemid varuosadega tähendavad üha enam olukordi, kus meie lennusalga kopterid õhku tõusta ei saa.
Teiseks tõstatus taas küsimus, milliseid koptereid me üldse vajame ja kas Eestil peaks olema eraldi kiirabikopter. Olemas on eraettevõte, kes sooviks seda teenust pakkuda. Kuid lennud on kallid, üks lennutund maksab üle 8000 euro.
"Eraldi meditsiinilise kopteri ülalpidamine maksaks meile aastas umbes kaks miljonit eurot. Kui me räägime Eestist, siis traumade arv on niivõrd väike, et meil on väga keeruline öelda, et kui meil oleks eraldi meditsiiniline kopter, siis me saaksime päästa vaat nii mitu elu," lausus sotsiaalministeeriumi tervishoiuteenuse juht Nikita Panjuškin.
95 protsenti Eesti elanikest elabki piirkondades, kus kiirabiteenus on 15 minuti kaugusel. Nii näevad ministeeriumiametnikud ja meedikud seda ikkagi endiselt pigem luksusteenusena.
"Paraku kuskil perifeerias elades, kus ei ole ühendus võibolla kõige parem, alati ei saa loota, et Eestis on lennuilma. Panna nüüd meeletu lisaraha selleks, et saada süsteemi, mis töötab 95 protsendi tasemest saja peale või 99 (protsendi) peale – selle nelja protsendi saavutamiseks panna nii suur raha, see tundub natuke ebaotstarbekas," ütles PERH-i kiirabikeskuse juhataja Lilian Lääts.
Sotsiaalministeeriumi hinnangul on meditsiinilennud niivõrd kitsa võimekusega, et mõistlikum on arendada arstiabi kättesaadavust maa peal. Enamik päästekopteri kutsetest lähevad pooleks Hiiumaa ja Saaremaa haigla vahel.
"Kõige olulisem on see, kui kiiresti inimeseni jõuab esmane kiirabibrigaad, mis suudab alustada elustamisvõtteid, panna verejooks kinni ja nii edasi. See, kui kiiresti jõuab teisene reageerija ehk meditsiiniline kopter, on juba sekundaarne teema," lausus Panjuškin.
"Sama raha eest me saaksime näiteks panna juurde kaks reanimobiili kuskile Eestisse. Või näiteks suurendada oma kiirabi võimekust kolme kaheliikmelise kiirabibrigaadi võrra nendes piirkondades, kus praegu kiirabi kättesaadavus on kõige aeglasem," lisas ta.
Panjuskin ütles, et selleks, et selliseid juhtumeid nagu Kuressaares enam ei oleks, ei piisa meditsiiniliste lendude võimekuse suurendamisest, vaid on vaja arendada kogu tervishoiusüsteemi. "Ja eelkõige tagama kõik vajalikud tervishoiuteenused kõikjal Eestis, mitte ainult Tallinnas ja Tartus," lausus ta.
Lennusalga ülem Rain Jõeveer ütles, et enamasti on ressurssi tegelikust vajadusest isegi rohkem. Probleem on selles, kui samal ajale hetkele langeb mitu sündmust.
"Meil oleks võimalik ka teisi ülesandeid, kaasaarvatud meditsiinilende, isegi natuke rohkem teha. Kui me räägime päästest või politseitööst, siis ega kopter või lennuk iseenesest ei tähenda päästet. See on terviku üks osa, sest et alati on ju üksused maa peal, alati on üksused mere peal. Ja kui täna kuskil keegi leiab või näeb, et üks kopter on hoolduses mingisuguse perioodi, siis see ei tähenda, et Eestis puudub päästevõimekus. Tihti öeldaksegi, et kui meil ei ole mingisugust üht vahendit, siis meil on kõik puudu – ei ole," rääkis Jõeveer.
Kuna julgeolekuolukord on Eestis muutunud pingelisemaks, alustas siseministeerium analüüsi, milline peaks Eesti kopteripark olema tulevikus.
"See on mõeldud võimalikult palju funktsioone riigis täitma. See funktsioon arvatavasti tulevikus ka peaks jääma. Kas me peaks ostma juurde uusi koptereid lisaks olemasolevale kolmele või me peaks varem uuendama tänaseid koptereid ja kas me peaks uuendama kõiki või mõne üksiku," lausus Läänemets.
Kaks asja on selged: kopterid peaks olema kõik ühesugused ja need peaks olema varustatud jäätõrjesüsteemiga, mis praegu on olemas vaid ühel kopteril kolmest.
"Jäätõrje vajadus meie piirkonnas, mis asub Läänemere ja Soome lahe piirkonnas, on väga oluline. Seda vajadust tekib meil enam-vähem neli kuud aastas," ütles Jõeveer.
Analüüsi tulemusi on oodata umbes kuu aja pärast.
Toimetaja: Marko Tooming