"Impulss": kas ajaloost leiab võimalikku rahukiirt Ukraina jaoks?
USA president Donald Trump lubas valimiskampaanias, et saavutab Ukrainas rahu 24 tunniga. Tänane ETV saade "Impulss" küsis professor Lauri Mälksoolt ja David Vseviovilt, milline rahu oleks võimalik.
Kui vaadata ajalugu, siis on keeruline leida mõnd rahulepingut, millest Venemaa oleks kinni pidanud. Suur naaber on alati ihanud impeeriumit laiendada.
Kuid näib, et USA vastne president Trump usub, et kiire rahuleping on võimalik. Alles eelmine nädal teatas ta, et soovib kiiremas korras Venemaa presidendi Vladimir Putiniga kohtuda. Eesti vaatenurgast on kiirusest siiski olulisem, milliseks rahuplaan kujuneda võiks. Rahvusvahelise õiguse professori Lauri Mälksoo sõnul on tähtsaim küsimus, kas rahuplaan sisaldab Ukraina alade loovutamist Venemaale.
"Asi ei ole üldse selles, kas see või teine küla Donbassis jääks ühele või teisele, vaid küsimus on struktuurne ja põhimõtteline: kas agressiooni tulemusena saab endale territooriumi juurde küsida? Kui on igaühele selge, et Venemaa jõu kasutamine viis tema jaoks teatud soodsate tulemusteni just Ukraina osas, siis see hakkab mõjutama neid rahvusvahelise korra põhialuseid," nentis Mälksoo.
Kaalul on ei vähem ega rohkem kui kogu senine maailmakord, mis kehtib alates 1945. aastast, mil sõlmiti ÜRO harta. Kui Venemaa saaks rahulepinguga Ukrainalt okupeeritud alad endale, siis annaks see võimaluse Kremlil ja teistel režiimidel edaspidi sarnaseid samme korrata.
"Probleem on selles, et Ida-Euroopas me oleme jõudnud ajaloos sellesse punkti, kus Venemaa on need oma punased jooned nüüd sõjaliselt maha tõmmanud ja öelnud, et Ukraina ja Moldova ja sellised riigid ei peaks saama NATO liikmeks. Ärgem kunagi unustagem Eestis seda, et tegelikult sõjale eelnes ju Venemaa ametlik nõue, mida ei ole keegi ära võtnud, 2021. aasta detsembris, et NATO peaks liikuma tagasi 1997. aasta piiridesse. Mitte üksnes Balti riigid, vaid ka Poola, Tšehhi, Ungari," selgitas Mälksoo.
Venemaa on andnud märku, et nende läbirääkimiste aluseks on sisuliselt ajaloo tagasikeeramine. Kas selline Euroopa jagamine, nagu tegid Vjatšeslav Molotov ja Joachim von Ribbentrop 1939. aastal oleks täna võimalik?
Vseviov tõdes, et kindlasti selleks, et Putin selle sammu astuks, tuleb talle midagi lubada. "Tänasel päeval ikkagi ei tule kõne alla mingi lubadus variandis, et teil on nüüd vabad käed tegutsemaks, ütleme Euroopas, Baltikumis või Poolas - ükskõik. Ja meie siis tegutseme kuskil või omame vabu käsi kuskil mujal. See ikkagi puudutab pigem mingisuguseid järeleandmisi majanduse vallas, võib-olla mingid kokkuleppeid, et mingisugusest sanktsioonidest loobumist. Mingisugused järeleandmised selles sfääris pigem kui nüüd niisugune klassikaline maailma jagamine."
Seni pole Venemaa andnud kordagi märku, et oleks loobunud sõja alguses seatud eesmärkidest. Pigem jääb mulje, et Venemaa president Vladimir Putin pole veel valmis tapamasinat peatama. Seepärast tasubki vaadata ajalukku ehk neid põhjuseid, miks Venemaa on sõlminud varem rahulepinguid. Kasvõi näiteks Tartu rahulepingu Eestiga 1920. aastal.
"Kõik need rahulepingud või muud lepingud, mis on sõlmitud alates, ma ei tea, mis ajast - me võime minna kaugesse minevikku, me võtame Liivi sõja aegse suhtluse naabritega - nad on alati tulenenud sellest, kas jõud saab otsa või on veel mingisugused kaalutlused, aga mitte kunagi mingisugusest abstraktsest soovist kuidagi elada rahus ja normaalsetes suhetes naabritega," rõhutas Vseviov.
Seega ütleb loogika, et Donald Trump peaks rahu sõlmimiseks otsustama midagi sellist, mis muudab oluliselt sõja kulgu. Näiteks, kas Ukraina toetus lõpetatakse või siis hoopis vastupidi, seda suurendatakse märkimisväärselt.
"See, mida president Zelenski Ukrainast võib-olla lääne toel räägib, need aluspõhimõtted erinevad kardinaalselt sellest, mis kontekstis Putin üldse seda sõda alustas. Ja selles mõttes küll ma arvan, et Venemaa ju lähtub sellest, et nad liiguvad Donbassis ikkagi edasi. Venemaa on ka väga suurt kahju kannatanud sellest sõjast, tema suhted läänemaailmaga on rikutud, palju sõdureid on surma saanud ja praegu mulle tundub, et nende mentaalsus on just selline, et kui juba sellist kahju on kantud, siis tuleb nii palju edasi liikuda nii palju kui võtta, kui on võimalik," arutles Mälksoo.
Vseviov ei usu, et tänapäeval sõltub midagi ühe inimese tahtest, eriti tahtest, mis on suunatud rahu sõlmimisele. "Nagu me teame, üks inimene võib ju rahu rikkuda, mida Putin ju meile demonstreeris. Aga sõlmida rahu - see tähendab ikkagi mitte niivõrd Trumpi otsust, jah, Ukrainale võib ju midagi peale suruda, vaid küsimus on ikkagi Putinis. Tema soovis sõlmida see rahu."
Eksperdid on pidevalt hoiatanud, et Venemaa soovib vaherahu sõlmida ainult selleks, et jõudu koguda ja siis mõne aja pärast agressiooni veelgi jõulisemalt jätkata. Hirmutatakse ka Balti riikide või Poola võimaliku ründamisega.
Mälksoo nentis, et Venemaale üldse meeldib eriti sellistes territoriaalsetes küsimustes viidata veel mingisugusele varasemale asjale. "Ütleme nii, et kui öelda seda, et aga Nõukogude Venemaa sõlmis ju 1920 Tartu rahulepingu, siis sealt võib vastuseks tulla, et aga Rootsi andis, ma ei tea nüüd, Nystadi või Uusikaupunki rahulepinguga 1721 need territooriumid Venemaale, mis on selles mõttes teine asi, et me peame alati vaatama seda, et mis on siis see viimane leping."
Vseviov tuletas meelde, et ajalugu on selles mõttes kummaline distsipliin, et sealt leiab igasuguseid põhjendusi. "Ja minu meelest ongi väga hea näide või näitaja see, et kui sa ei leia põhjendusi olevikust ja hakkad neid otsima minevikust, siis juba ütleb, et see kõik on mingitel savijalgadel. Me võime öelda, et Moskva on iidsed soome-ugri alad ja need võiksid kuuluda meile."
Toimetaja: Mirjam Mäekivi