Ansip tõi välja, et nädalavahetusel toimunud lääneliidrite kohtumine Londonis, kuhu Balti riike ei kutsutud, ei olnud sugugi esimene ega ainus omataoline.

"Juba detsembris kutsus NATO kõrgetasemeline esindaja Brüsselisse kokku teatud seltskonna, kuigi selle koosseis ei olnud päris üheselt määratletud. Kaks nädalat tagasi korraldas Prantsusmaa president Emmanuel Macron Pariisis taas Ukraina-teemalise arutelu, kuhu kutsuti erinevaid osalejaid. Londoni kohtumise eesmärk oli näidata, et Euroopa suudab rahuvalvet teha, kuid tegelikult rahu meil ju ei ole," sõnas Ansip.

Ansipi sõnul on need kohtumised toimunud juba aastaid ja iga kord on see olnud omamoodi äratuskell. "Viimased kümme aastat, võib-olla isegi kauem, on Euroopas aeglaselt toimunud teatud ärkamine," sõnas Ansip.

"Kui vaadata Taani abi Ukrainale Kieli instituudi andmetel, siis ainuüksi Taani on andnud rohkem abi kui Prantsusmaa, Hispaania ja Portugal kokku. Rootsi on panustanud Ukrainasse rohkem kui suur Prantsusmaa. Eesti on juba andnud üle miljardi euro abi. Vaatame ka Itaaliat – see on andnud üle kahe miljardi. Minu meelest ei ole need proportsioonid paigas," arutles endine peaminister.

"Trumpi äratus Euroopale on vajalik – mõnedele riikidele mitte, kuid osadele kindlasti. Praegu on seda väga vaja, sest kõik saavad aru, et olukord on keeruline. Samas ei tasuks seda ka üle dramatiseerida, sest kõik märgid näitavad, et Venemaa sõjaline olukord nõrgeneb," sõnas Ansip.

Ansip: Venemaa positsioon pole kiita

Tema sõnul mõnitab Putin eurooplasi asjatult ja samuti eksivad ameeriklased, kui nad peavad Putinit palju tugevamaks pooleks.

"Esiteks pole Venemaa suutnud vallutada nelja oblastit, mida ta enda omaks peab. Vaatame, mida Putin televisioonis kommenteerib – mingeid minivõite," märkis Ansip.

Ansipi hinnangul on ilmne, et Venemaa varud on ammendumas – tankid on otsakorral, haavatud saadetakse kiiresti rindele, isegi karguga mehi saadetakse võitlema.

"Venemaa olukord ei ole sugugi selline, et nad saaksid end positsioneerida Euroopa Liidu mõnitajaks," sõnas Ansip.

"Võrdluseks võib tuua, et ainuüksi pisikesel Norral on reservides 1,3 triljonit eurot, samas kui Euroopa Liidu seitsmeaastane eelarve on 1,07 triljonit eurot. Kui mõelda sõjalistele kuludele, mida Ukraina on pidanud kolme aasta jooksul kandma, siis see summa on vaid 200 miljardit eurot. Seega ei saa öelda, et oleme juba kõik ära andnud ega suuda enam midagi teha. Me oleme küll ärganud, kuid kahjuks pole see piisav. Väidan endiselt, et paljud riigid on jätkuvalt uinunud olekus," selgitas Ansip.

"Trumpi karmid väljaütlemised võiksid neid äratada, millest meie omakorda võidaksime. Kuigi mulle selline käitumine isiklikult ei sümpatiseeri, võib see siiski vajalik olla," ütles ekspeaminister.

USA relvatootjatele tüli Euroopaga kahjulik

Ansip tõi positiivsena välja, et Euroopa on siiski hakanud arendama oma kaitsetööstust.

"Vaatame meie põhjanaabreid – soomlased ja rootslased on suutnud oma mürsutööstuse korralikult käima saada. Samamoodi on Saksamaa kaitsetööstus viimastel aastatel väga tõsiselt arenenud. Seega ei saa öelda, et kõik takerdub juhtide puudumise taha," märkis ta.

Ansip ütles, et ta on üldiselt optimistlik inimene ja hoolimata möödunudreedese Valge Maja skandaalse kohtumise mõjust, näeb ta, et transatlantilised suhted teiste riikidega püsivad tulevikus suhteliselt head.

"Kui mõtleme ka Ameerika kaitsetööstusele, siis nemad ei ole huvitatud lääne ühtsuse mõranemisest. Praegu on relvatootjatel tellimusi rohkem, kui suudetakse täita, kuid kui lääs peaks lõhenema, tekiks usalduskriis. Kes ostaks relvi tarnijalt, kelle osade varustamine võidakse päevapealt katkestada? Kui transatlantilised suhted halvenevad, mõjutab see negatiivselt ka Ameerika sõjatööstust. Ma arvan, et just see on üks garantii, miks kaitsetööstuse koostöö Ameerika ja Euroopa vahel jääb ka tulevikus tugevaks," rääkis Ansip.

Kaja Kallase välja pakutud mõttele, et vaba maailm vajab uut liidrit, reageeris Ansip kriitikaga. "See on pastakast välja imetud probleem. Meil ei ole mingit põhjust praegu võtta aega maha ja korraldada trikoovoore, et välja selgitada, kes on see liider," sõnas Ansip.

Ühised huvid teevad ühiseid väärtusi

Ansipil on valmimas mälestusteraamat tööaastatest poliitikas.

"Üheksa aasta sisse peaministrina mahtus mitmesuguseid seiku ning küllap ma neist ka kirjutan. Kuid kui rääkida tänasel päeval Ukraina teemal, siis minu arvates on kõige olulisem jätkuvalt Ukraina toetamine sõjalise abiga," ütles ta.

Ansip tõi oma kogemuste varal näite, kuidas ühiste väärtuste kaitsmine õnnestub alati paremini siis, kui sellega kaasnevad ka ühised huvid.

"Seetõttu toetaksin ka USA ja Ukraina vahelise maavarade lepingu sõlmimist – ehkki minu toetus ei oma siin suurt kaalu –, sest see looks ühiseid huve. Kui meenutada näiteks Eesti Raudtee tagasiostmist, siis see polnud küll otseselt ühiste huvide loomine, kuid aitas vähemalt majanduskonflikti vältida," sõnas Ansip.

"Mäletan, et kui kunagi majandusministrina osalesime Washingtonis konverentsil, astus kohvipausi ajal minu juurde üks Eesti Raudtee erastajatest, Henry Posner III, ja ütles, et tema vara Eestis konfiskeeritakse. Et talle öeldi, milliste tariifidega tohib ta oma raudteel kaupu vedada, ja ta helistab Valgesse Majja, et USA merejalaväelased Eestisse saadetaks. Mõtlesin, et jalaväelased on teretulnud, kuna Eesti on NATO liige. Kuid mulle oli täiesti selge, et me peame ameeriklastest selles ettevõttes vabanema, sest Lauga jõesuudmesse ja mujalegi ehitati sadamaid. Seda, et transiidiäri oleks suutnud tulevikus õitseda, oli võimatu prognoosida; venelastega tekkinud tüli oli vältimatu. Tüli ameeriklastega oli välditav ja see oli tegelikult põhjus, miks me kunagi raudtee riigile tagasi ostsime," meenutas Ansip.