Kaitsekulutused tõusevad juba järgmisel aastal viie protsendini, tõenäoliselt edaspidi rohkem. Kuivõrd te nüüd näete, et see sõjaline nõuanne, mida te olete andnud, on nüüd täielikult täidetud?

Sõjaline nõuanne ei ole mingi kohustuslik sõnum valitsusele. See on nõuanne, mille eesmärk on valitsust informeerida nii ohupildist, ohumuutustrendidest kui ka nendest vajadustest, mis meil vaja teha, et olla oma ülesannete tasemel.

Seni on kõik kaitseväe sõjalised nõuanded, mis mina olen andnud, valitsus kuulda võtnud ja otsinud ka lahendusi nende täitmiseks.

Täna olev jutt ka sellest protsendist on nii-öelda indikatiivne, sellepärast et mina ei räägi protsentidest. Ma räägin võimetest, mis on vaja, kuhu peale tehakse arvutused, kui palju see maksab. Täna meie arvutused näitavad, et see kaitsekulude protsent keskmiselt peab tõusma viie protsendi peal, kuid see on keskmine tõus.

Sõltuvalt jälle muutustest ja tegevustest, mida me näeme Ukrainas – vaherahu, Venemaa erinevad liigutused sõjalises domeenis –, võivad tekkida ka olukorrad, et mõnda asja tuleb kiiremini teha või vastupidi, mõnda asja saame edasi lükata. See on pigem selline ressursside markeerimine ja ressursside leidmine.

Mina kaitseväe juhatajana loomulikult mõtlen, et täiendav ressursivajadus paneb ka ühiskonna surve alla, aga ma ei tohi võtta seda piiranguks – ma ei tee oma sõjalist nõuannet, mis on vajalik sõjalise kaitse tugevdamiseks [sellest lähtuvalt], see on vajalik meie sõjalise kaitse eesmärgiks ehk siis sõja võitmiseks vajalike tingimuste saavutamiseks.

Millega meil praegu kõige kiirem on?

Kõige kiirem on sellega, mis ikkagi on seotud õhudomeeniga. Me näeme Ukrainas, et õhurünnakute tase on pidevalt kasvutrendis – sihitaksegi elutähtsaid teenuseid tagavat infrastruktuuri ja selles osas ikkagi Ukraina on olnud edukas, aga need rünnakud on nii massiivsed, et piisab, et sealt 10–15 protsenti läbi tuleb, et kahju on juba tuntav ja omab mõju ka ühiskonna toimivusele.

Seega kõik, mis on seotud kihilise õhukaitse ja selle monitoorimise ning tuvastamisega, ongi täna meie prioriteet.

Süvalöögid?

Süvalöögid on oluline osa tegelikult ka sellest, kuidas me vähendame vastase võimekust õhurünnakuteks. Süvalöögid mängivadki rolli, et hävitada laskeseadmed, mis saadavad meie suunas ballistilisi- või tiibrakette, või hävitada ka vastased lennuvahendid juba enne, kui nad sealt lennuväljalt õhku tõusevad.

Loomulikult Ukraina sõda on ka Venemaad õpetanud, et hoida asju kaugemal, aga teatud asjad ta ikkagi peab hoidma ka meie süsteemide rünnakukauguses sees. Need on omavahel ühendatud. Miks me süvalöökide võimega alustasime varem, oli see, et see on kiiremini teostatav ja selleks on meil ka väljaõpe saavutanud taseme, kus me suudame neid asju teha, ja me oleme seda korduvalt läbi harjunud.

Õhukaitse on tegelikult kogu aeg olnud ka töös. Täna me juba oleme teinud ära ka hanke keskmaa õhutõrje saabumiseks, mis ka varsti saabub, aga nendest kogustest Ukraina sõjaõppetunni näitel ei piisa – see on täna see aus väljaütlemine.

Loomulikult meil on vaja rohkem personali, kui meil tulevad uued võimed, kui meil tulevad uued relvad ja uued vahendid. Kuidas me saavutame selle olukorra, et meil on inimesi piisavalt, et me saame neid piisavalt värvata?

Me oleme teinud analüüse, mis näitavad, et ka tuleviku kaitsevägi peab kasvama ka tegevväelaste osas, kuid täna meie esimene prioriteet on täita ära need ametikohad, mis on seni tühjad.

Seal on mitmeid põhjuseid, ka meie enda demograafiline olukord. Ma väidan, et väga paljud ka erafirmad on sama probleemi küüsis, et pole piisavalt inimesi.

Meie esimene samm on täita ära tühjad kohad, sellega paralleelselt hoida meie tänast inimeste koosseisu pikalt teenistuses, pakkudes neile erinevaid võimalusi teenistuse sees, väljakutseid ja ka üritame motivatsiooni hoida piisaval tasemel.

Täna olukord teeb meile tegelikult teene, sest see olukord ise on juba motiveeriv. Kui sa oled ikkagi valinud sõjalisse kaitsesse panustamise, siis praegune olukord tekitabki tunde, et nüüd põhimõtteliselt jõuame sinna, kuhu jõuab sportlane enne olümpiamänge – läbi huumoriprisma öeldes.

Aga me teeme ka erinevaid samme, kus me üritame sisenemise punkte laiendada, lisada, et oleks võimalik kaitseväe organisatsiooni siseneda ka lisateid pidi, mida seni pole olemas olnud.

Juba öeldud, et pärast sõduri baaskursust minna õppima kaitseakadeemiasse, mis sisuliselt võimaldab neil keskenduda õpingutele, aga samas on nad juba sõdurina pädevad, sest kaitseväe akadeemia väljaõppe käigus väga palju asju õpetatakse nagunii veel üle, mis on ka ajateenistuse sees allüksuse kursuse koosseisus.

Teiseks, mis me teeme, on ka, kuidas peale kiiremini ohvitsere ja võibolla üldse mitte läbi akadeemilise haridustee. Seal on meil ka reservohvitseride mudel täna, kus siis ajateenijad, kes osutuvad valituks ja on piisavalt pädevad, läbivad ka sõjaaja rühmaülema kursuse, lõpetavad oma teenistuse lipniku, ohvitseri auväärselt auastmelt. Allohvitseride tootmine siia kõrvale, kus siis me üritame võimalikult palju ajateenistuses ennast heast küljest näidanud allohvitsere saata ka vanemallohvitseri karjääriteed.

Teid on, aga vahepeal, mulle tundub, et meie info ei jõua inimesteni kohale. Ehk siis veelkord – kui keegi täna mõtleb ja arvab, mis oma tulevikukarjääriga ette võtta, siis kaitseväes on tegevteenistuse näol väga palju võimalusi olemas, mis on ka sisult atraktiivsed, huvitavad, põnevad ja aitavad panustada meie sõjalisse kaitsesse.

Kui ühel aastal võetakse ajateenijaid vähem, siis kas me peaksime muretsema selle pärast, et see kuidagi vähendab meie väevõimet?

Ei, me ei pea sellepärast muretsema. Pigem ütleks, et inimesed peaks seda võtma kui rõõmusõnumit, mis näitab, et me teeme sisulisi muutusi, tõstame väljaõppe kvaliteeti. Sellepärast et tänane ajateenistusmudel on ikkagi pea 20 aastat vana, teatud kosmeetiliste muudatustega, ja oli adekvaatne varasemas julgeolekukeskkonnas, kuid enam nüüd ei ole.

Ajateenijad ise on mulle öelnud, et tahaksid rohkem panustada reaalselt lahinguvalmidusse ja sellepärast me teeme ka mudeli ümber, et ajateenija ongi osa sõjaülesande täitmiseks vajalikust jõust juba oma teenistuse käigus.

Ja vahepealse numbri vähendamine ei muuda sõjalises mõttes meie valmisolekut, see ei muuda meie reservide valmidust, sest veelkord – ajateenistus on esimene ja kõige tähtsam väljaõppebaas reservteenistuseks. Teenistus ei ole eesmärk omaette, vaid see on lihtsalt väljaõppebaas, mida me kohandame. Ma julgen väita, et kui me teeme selle uuendamise ära, siis aastal 2027 on meie ajateenistuse kvaliteet hoopis teisel tasemel.

Intervjuud kaitseväe juhataja Andrus Meriloga näeb ka pühapäeva õhtul saates "AK. Nädal".