Seekordne intervjuu algas aga peatükist, mis värske ja valus – nimelt tabas Ansipi väimeest terviserike, mistõttu tuli ekspeaministril täiskohaga vanaisaks hakata.

Kolme lapse isa ja hiljaaegu kaheksakordseks vanaisaks saanud 68-aastane Andrus Ansip on silmanähtavalt heas vormis. Aasta tagasi poliitikaga lõpparve teinud ja ametlikult pensionile jäänud ekspeaministri päevi täidavad nüüd kevadised aiatööd, mille tulemusi ta oma Tartu kodus lahkesti ka "Pealtnägijale" esitles. Küsimusele, ega ta pensionile jäämist vahepeal kahetsema pole hakanud, vastas endine tipp-poliitik, et mitte hetkekski.

"Sügeleb ikka natukene, aga mingil hetkel ikkagi sai mõõt sellest Tartu ja Brüsseli või Tartu ja Strasbourg'i vahel pendeldamisest täis. Kui igal nädalavahetusel rännata maha 4000 kilomeetrit, siis ühel päeval sa saad aru, et elus on midagi muud ja ilusamatki, kui ainult lennukis või autos istuda."

See muu, kes ta ellu nüüd rohkem on tulnud, on lapselapsed. "Ega see kirgastamine saabuski tegelikult läbi lapselapse, tol ajal siis kõige noorema lapselapse Astridi. Tuled koju ja ta jookseb sulle vastu, nõuab opat ja /…/ Ja siis saad ühel päeval aru, et ei tahagi enam kodust ära minna," tõdes Ansip.

"Jah, kui ma otsustasin enam mitte kandideerida, siis ma ütlesin, et ma tahan olla lihtsalt vanaisa, aga ma ei oleks osanud arvata, et see vanaisaks olemine võtab sellised mõõtmed, nagu ta päriselus võttis. Ma olen saanud olla vanaisa ja ma usun, et must on ka vanaisana kasu olnud."

Nimelt juhtus nii, et kõige nooremate lastelaste isa sattus Tartus haiglasse ja oli seal eluohtlikus seisundis päris pikka aega. "Loomulikult tütar kolis oma lastega ka Tartusse ja ta pidi jagama ennast haigla ja laste vahel. Sellest tuli ka minu olulisem roll, kui ma oleks kunagi osanud arvata, lastelastega olemises."

Väimehe terviserike paiskas Ansipite elu korralikult peapeale. Uus elu tähendas, et ekspeaminister oli pooleks aastaks väikesele Astridile ja veel pisemale Augustile sisuliselt isa eest, mistõttu paljud Tammelinna noored vanemad on talle juba nägupidi tuttavad.

"Hommikul kella 10 ajal tund aega jalutada, siis lõuna ajal ühest kuni kella kolmeni mõlemaga jalutada ja siis kella neljast kella viieni veel nooremaga kord jalutada. Nii et füüsilises mõttes 20 000 sammu päevas oli garanteeritud. Aga loomulikult magamapanek, mis tähendas mitte ainult ühte unejuttu, vaid tervete raamatute ettelugemist. Raamatu aastal oli see päris kohane tegevus," nentis Ansip.

Ehkki nüüdseks on halvim möödas ja väimees kodusel ravil, pani juhtunu ka teda ennast elu rohkem hindama.

Ansip on viimase aasta jooksul revideerinud kodust arhiivi, kinkinud muuseumidele ajaloolist väärtust omavaid esemeid ning annab tänavu mais välja elulooraamatu "Lastelastele", kus kirjeldab esimest korda avameelselt oma karjääri pöördepunkte, aga ka lapsepõlve ja isata kasvamist. Oma suurimaks eeskujuks nimetab Andrus Ansip vanaisa Augustit. Paraku jääb Ansipi teismeikka ka tõik, kus ta 16-aastasena vanaisa tema kodust pooduna leidis.

"Sellistel puhkudel, ma arvan, on ka küllalt loomulik reaktsioon, et mõeldakse, mida me valesti tegime, et ta nii otsustas. Kas me ei olnud piisavalt head, piisavalt hoolivad? Sellistes olukordades ei saa olla isekas ja näha juhtunut ainult läbi omaenda mina. Tuleb ikka mõista neid inimesi, kes nii kaaluka otsuse on elus langetanud," mõtiskles Ansip.

Ansip on lõpetanud Tartu 5. keskkooli ja õppinud Tartu Riiklikus Ülikoolis keemiat. Just toona tutvus ta ka tulevase abikaasa Anuga.

"Kohtusime siis, kui me olime üliõpilased. Ta oli arstiteaduskonna üliõpilasena samas rühmas ühe minu klassiõega, kes siis istus otse minu selja taga ja tema meid tutvustaski. Eks ta peaaegu esimesest pilgust oli selge, et sealt midagi tuleb," meenutas Ansip.

Värske abielumees tegi 80-ndate keskpaigas tähelennu kommunistlikus parteis, tõusis Tartu rajoonikomitee tööstusosakonna orgosakonna juhatajaks ning sisenes taasiseseisvunud Eestisse toitlustusettevõtjana Alexander Kofkini ettevõttes Estkompexim, mis jäi rahva mällu läänelike bistroode ja Pingviini jäätisega. Ansip oli üks Reformierakonna asutajatest, aga noorpoliitiku karjäär jäi pooleli veel enne selle algust, kui 1996. aastal sattus mees jalgrattasõidul raskesse avariisse.

Pärast õnnetusest taastumist tõusis Ansip mitte ainult jalgadele, vaid kaks aastat hiljem, 1998. aastal Tartu linnapeaks. Et samasse aega jääb Ansipi hea sõbra ja äripartneri Neinar Seli esiletõus ärimaastikul, pärinevad tollest ajast ka aeg-ajalt meedias esile kerkivad skepulatsioonid, et osa Seli nimel olevast varast kuulub tegelikult varjatult Ansipile.

"Oi, oi, ärge teie minge seda teed," tõrjus Ansip "Pealtnägija" viiteid off-shore firmadele. "Need "kuriteod" on ammu aegunud, neist võib täiesti vabalt rääkida. Ma ei ole paigutanud mitte midagi mitte ühessegi off-shore firmasse. Ei ole mul neid ka olnud," kinnitas ta.

Tartu linnapea kohalt tõusis Ansip majandusministriks ja hiljem juba peaministriks. Ta suutis peaministrina vastu pidada kauem kui ükski teine valitsusjuht taasiseseisvunud Eesti ajaloos. Selle aja sisse jääb nii ülemaailmne finantskriis kui ka euro kasutuselevõtt. Rekordilise üheksa aastat jooksul paistis ta silma konservatiivse eelarvepoliitika ja julgete lubadustega. Näiteks tõotas Ansip viia Eesti 15 aastaga Euroopa viie rikkama riigi hulka, mis ei ole tänaseni täitunud, ning teisaldada pronssõduri, millest puhkesid 2007. aastal suured rahvarahutused.

Enda kinnitusel ei tundnud Ansip aprillirahutuste päevil mingit hirmu. "Kui sa oled kriisi keskel ja sina pead seda kriisilahendust leidma, siis ma arvan, et kõik inimesed, mina ka, muutuvad sellises olukorras ratsionaalsemaks ja laused lähevad lühilauseteks. Pikki arutelusid enam ei ole, asju lihtsalt korraldatakse," andis staažikas poliitik retsepti kriitlistes olukordades tegutsemiseks.

Ärevaid aegu meenutab siiani Ansipi enda käega koostatud pressiteade pronkssõduri teisaldamisest ja kodumaja hoovi tütar Liisale ehitatud nukumaja, kus aprillirahutuste ajal elasid peaministrit turvama saadetud kaitseliitlased.

Kõige keerulisemaks oma peaministrikarjääris peab ta aega pärast pronkssõduri teisaldamist. "Siis, kui hakati rääkima, et Eesti on kõige sügavamas kriisis pärast teist maailmasõda… Ja siis ma ütlesin, et kui see on kriis ja krahh, siis ainult sellises kriisis ma elada tahan." Osa inimesi läks selle peale närvi, osa arvas, et peaminister on kaotanud reaalsustaju.

Järjekordne skandaal puhkes aastal 2012, kui Postimehes avaldatud arvamusloos tunnistas toonane oravapartei poliitik Silver Meikar, et annetas peasekretär Kristen Michali ettepanekul Reformierakonnale ümbrikus raha, mille päritolu ta ei teadnud. Puhkes enneolematu poliitiline kriis, mis õõnestas otseselt Ansipi jalgealust.

Ansipi kinnitusel ei vasta tõele, nagu oleks toonane president Toomas Hendrik Ilves pannud teda fakti ette, et kas läheb Kristen Michal või lahkub Ansip koos temaga.

"Ei ole olnud sellist kohtumist, kus oleks mingisugust nõudmist esitatud peaministrile vabastada keegi ametist. Ja kui keegi, oletame, et ametis olev president, oleks selle nõudmise esitanud, siis minu selge vastus oleks olnud, et vabandust, härra president, see pole teie pädevus," ütles Ansip.

Pärast fenomenaalse poliitikukarjääri lõppu on Ansipil plaan olla lihtsalt vanaisa ning poliitikasse naasta ta ei kavatse.

"Oi, see on kindlasti välistatud. Ei, ma poliitikasse tagasi ei kavatse kindlasti tulla. Aga seda olen ma ka öelnud, et kui ma näen, et miski on valesti või miski on väga hästi, ega ma seda endale ei hoia. Eks ma ikka ütlen ja olen ka praegu öelnud," lausus Ansip.