Eestit esindasid Järva-Jaani, Imavere, Paide ja Viljandi, Lätit Cesis ja sealse artriidiühingu esindus Riiast. Mängiti turniirisüsteemis üheksa kümneminutilist kohtumist. Väljakule lubati pallurid, kel vanust 60 aastat ja enam. Joosta ei tohtinud, mängida tuli naeratus suul ja kaasvõistleja vigastamine oli keelatud.

"Kõnnijalgpall annab eakale inimesele sellised emotsioonid, liikumist, südamele koormust, liigestele koormust, kopsule tööd. Igatepidi teretulnud tervistav tegevus," sõnas Paide kõnnijalgpallur Maria Põllu.

Järva-Jaani võistkonna kooseisus arendas visalt kaitsetegevust 90-aastane kooliõpetaja Mihkel-Uno Kilk, kelle jalgpallurikarjäär algas juba 13-aastaselt.

"Ma saan liikuda, saan südant treenida. Mul on selline asi, et mina trepist tulen ülesse kaks astet korraga," ütles Kilk.

Eesti-Läti sõprusturniiril sai näha ridamisi ohtlikke pealelööke ja vindikaid väravaid.

Kõnnijalgpalli hakati Järva-Jaanis harrastama kolm aastat tagasi, nüüd on see levinud üle Eesti. Praegu on võimatu öelda, kas esimesena pandi kõnnijalgpalli seeme idanema Järva-Jaanis või hoopis Cesises.

"Lätlased kutsusid külla, et "tulge, me tutvustame teile kõnnijalgpalli", aga meie saime tõlkes valesti aru. Me saime aru, et meie lähme õpetama sinna kõnnijalgpalli ja kui me novembris jõudsime Paide daamidega Cesisesse, siis tuli välja, et mõlemad oskavad mängida ja jõudsimegi siis sõpruskohtumiseni," meenutas kõnnijalgpalli sõprusturniiri korraldaja Arto Saar.

"See on üldse meie esimene kohtumine teise võistkonnaga, seda enam, et teise maa võistkonnaga," ütles Läti artriidiühingu kõnnijalgpallur Riiast Ginta Smirnova.

Eesti ja Läti veteranjalgpallurid veetsid koos meeleoluka pärastlõuna. Võidukarikas jäi Imavere võistkonnale Cesise ees.