Selle loo üks peategelasi Andrei Ambros (fotol) oli 1994. aastal Eesti esimese eriüksuse SOG ehk Spetsiaalsete Operatsioonide Grupi looja, ta on mitme lääne eriüksuste koolituse vilistlane ja kaitseväe välismissioonide veteran. Toomas Roots käis kokku viiel kaitseväe välismissioonil, samuti SOG taustaga Ragnar Reitsakas kahel. Ühel hetkel otsustasid nad aga kõik siirduda erasektorisse ehk minna rahvusvahelise eraturvafirma palgale.

Reitsakas kinnitab, et ihukaitsja ameti valikul mängib rolli nii soov ennast tõestada, aga ka rahalist motivatsiooni ei maksa alahinnata. "Palk oli hea, midagi ei ole öelda. Kuskil mujal sellist raha sa ei saanud. /…/ Seal olid päevapalgad 500-600-700 dollarit päevas. Ameerika firmades ameeriklastele maksti kordades rohkem, neil võis minna see 1000-1500 päevas," rääkis ta.

Ambros täiendas samas: "Aga kui võtta seda töö spetsiifikat ja statistikat, kui palju meil ikka mehi sai haavata ja surma ja saime pihta, siis ma arvan, oli see ikka väike raha."

Ise samuti ihukaitsjana alustanud Jaanus Rahumägi firma ESC Global Security pakub juba 15 aastat peamiselt laevakaitset merel, aga ka isikukaitse- ja turvateenust ohupiirkondades. Tema tiimi tuumiku moodustavad umbes 30 eestlast, kes on valmis lühikese etteteatamisega startima sisuliselt ükskõik kuhu maailmas, aga vajadusel saab Rahumägi sõnul sobiliku CV-ga inimesi kiirelt juurde värvata.

"Põhimõtteliselt ei võeta kunagi ühtegi meest tänavalt. Just see põhjus ongi see, et inimene peab olema enne ikkagi vastavas keskkonnas olnud, ta peab olema sõda näinud," tõdes Rahumägi.

Ambros, Reitsakas ja Roots töötasid suurte Briti ja USA eraturvafirmade palgal, mistõttu nende kolleegide hulgas domineerisid britid ja ameeriklased, aga leidus ka teisi rahvusi, näiteks Fidžilt.

Suurte sõjaliste operatsioonide taustal Iraagis, Afganistanis aga ka mujal on terve ökosüsteem eraettevõtteid, kes seda toetavad ja sellelt rasvaselt teenivad. Näiteks Ambrose ja Reitsakase üks põhitööandja Aegis Defence Services oli ühel hetkel suuruselt teine relvajõud Iraagis.

Eestlaste sõnul sattusid nad turvameestena isegi rohkem tulevahetustesse ja ohtudesse kui kaitseväe missioonil. Näiteks Bagdadi keskel oli kümneruutkilomeetrine turvaala Green Zone, mida lahutas lennuväljast 12 kilomeetrit maanteed, mida kutsuti Route Irish ja mis aastatel 2006-2007 oli üks kõige kuumem piirkond Iraagis. Üks töö oli saata sel lõigul armeeohvitsere, lääne funktsionääre või teisi VIP-e. Sõidukiteks soomustatud Toyota Land Cruiserid ja pedaal põhjas.

"See Irish Road oli hull, kus iga kord, kui seda sõitsime, siis kõige vähem mingi valang meie pihta käis," meenutas Ambros.

Võhikule võivad eraturvamehed välja näha sõdurite moodi, aga varustus ja reeglid on erinevad. Nende ülesanne on klienti või kaupa kaitsta, mitte lahingut pidada. "Ükskõik, kus riigis enesekaitse on igal pool lubatud ehk kui sulle tungitakse kallale, siis sul on õigus ennast kaitsta. Ja ihukaitsjatel üldjuhul on see väljaõpe, neil on ka relvad. Ja kui on mingisugune rünnak, siis tehakse võimalikult kiiresti sääred," rääkis Rahumägi.

Hoolimata reeglitest sattus mõnikord ihukaitsjaks kerge päästikusõrme või katkise psüühikaga kujusid. Kurikuulsaim episood toimus septembris 2007, kui Ameerika turvafirma Blackwater töötajad sattusid väidetavasti varitsusse ja avasid tule tsiviilisikute pihta. Surma sai 17 ja vigastada 20 inimest. Neli Blackwateri endist töötajat mõisteti hiljem USA kohtus süüdi.

Võõrsil viibiti tavaliselt järjest kaks-kolm kuud, siis üks kuu kodus. Eestis hoidsid mehed oma ameti teemal madalat profiili.

Reitsakas tuli Iraagist ära 2009 ja jätkas kümmekond aastat Aafrikas, kus kaitses erinevates riikides rahvusvahelise audiitorfirma töötajaid. Praegu töötab 52-aastane mees ihukaitsjana Euroopas – kus täpsemalt, ta öelda ei saa.

Ambros veetis Iraagis vaheaegadega kokku 15 aastat ja lõpetas Covid-pandeemia ajal. Roots viibis Kabulis veel siis, kui USA teatas 2021. aasta suvel, et tõmbab oma kontingendi kiirkorras välja, ja oli teadaolevalt üks väheseid eestlasi keset seda mäsu.

"Muidugi mõtlesin päris palju selle peale, et kas saab terve nahaga tulema või mitte," meenutas ta, lisades, et temal oli kohe selge, et riiki asub juhtima Taliban.

Eriti rõõmus on Roots aga selle üle, et aitas oma tutvustega riigist välja ka afgaani naisametniku koos sugulastega, kes olid Talibani sihikul. Daam elab praegu USA-s ja see õnneliku lõpuga päästeoperatsioon väärib ühel päeval omaette lugu.

Roots töötas eraturvamehena kokku 12 aastat ja lõpetas 2022. Praegu on 43-aasatene mees Kaitseliidu palgal.

59-aastane Ambros töötab kehalise kasvatuse õpetajana ja jätkab vabal ajal Kaitseliidus, kus muu hulgas teeb ihukaitse väljaõpet. Kõigil loo peategelastel oli hetki, mida pidada tagantjärgi teiseks sünnipäevaks, aga piisavalt sõduri õnne, et tõsiseid füüsilisi vigastusi polnud, kuid...

"Seal sa oled, sul on brotherhood. Sa tuled sealt ära, sul on mingi rutiin, sa hommikul ärkad, teed mingi töö ära, õhtul teed trenni ja nii edasi. Seal on nagu rutiin. Ja järsku keegi lõikab selle rutiini ära. Sa tuled siia, sa pead hakkama mõtlema, et nüüd on vaja midagi muud teha. Sa ei leia tööd, siis hakkavad mingisugused muud probleemid, perekondlikud, siis need tsiviilisikud või kes sind ümbritsevad, suhtuvad hoopis sinusse teistmoodi," loetleb Ambros tsiviilellu naasmise varjukülgi.

"Vahetult peale selle töö lõpetamist, ma võin öelda, et katus mitte ei sõitnud, ta ikka lendas päris korralikult," täiendas Roots, mööndes, et otsis vahepeal abi ka alkoholist.

Praegu on eraturvaäri kokku kuivanud, sest suuri operatsioone pole ja "Pealtnägija" andmetel teeb seda tööd veel välismaal kümmekond eestlast. Ka laevakaitse kiratseb, sest raketirünnakud Punasel merel on sundinud laevu sõitma ümber Aafrika.