Iisrael viis läbi ööl vastu reedet ikkagi üsna enneolematu sõjalise operatsiooni Iraani vastu, rünnates tuumarajatisi, aga väidetavalt ka riigi juhtkonda. Millist mõju need mastaapsed rünnakud ja sellele järgnevad pinged omavad globaalsele majandusele?

Kui hästi lühidalt kokku võtta, siis võiks öelda, et see mõju võib olla kahene. Esiteks. Ükskõik, millisel viisil vaadata, siis ei ettevõtjatele, ega turgudele ega investoritele ei meeldi ebakindlus. Ja sellised konfliktid sellises piirkonnas üldiselt kipuvad seda ebakindlust kasvatama. Ja nad kipuvad seda ebakindlust
kasvatama just nimelt selles kontekstis, et mis saab näiteks nafta hinnast. Nafta hind juba viskas kuskil 10 kuni 13 protsenti üles selle peale.

Ja siis me jõuame teise olulise asjaoluni, et kuidas see globaalset majandust mõjutab. Kui energia läheb kallimaks, läheb kõik kallimaks ja siis me oleme ühel hetkel situatsioonis, kus me peame jälle rääkima inflatsioonist. Me räägime sellest küll niikuinii päris palju. Aga sellised täiendavad hinnatõusud ei meeldi tegelikult kellelegi.

Teoreetiliselt, aga see on natuke spekulatiivsem seisukoht, kui me ühel hetkel räägime jällegi inflatsiooni probleemist, siis me võib-olla peame rääkima ka intressimäärade langustest, mis on siin eurooplasi veidikene aidanud ja millest on üha rohkem räägitud ka Ühendriikides. Neid ei saa teha, sellepärast et inflatsioon on jätkuvalt probleem.

Nii et ebakindlus, nafta hind, inflatsioon, intressimäärad - kõik need võivad olla mingisugusel viisil sellest sündmustikust mõjutatud.

Euroopa peaks aegsasti hakkama valmistuma uueks energiakriisiks või inflatsioonisurveks või nii kriitiline see asi päris veel ei ole?

Hetkel on hästi raske öelda, kui kriitiline see on. Kui me nüüd mõtleme sellele, et kuidas ka naftaturg ja kuidas turud sellele kõigele vaatavad, siis mingisugune pinge on õhus olnud tükk aega. Ja tegelikult kõik, kes veidikenegi ajalugu mäletavad, siis kuskil veidi üle 40 aasta tagasi Iisrael sai hakkama samasuguse tegevusega Iraagi tuumaobjektide suhtes. See ei ole nagu täiesti pretsedenditu.

See pinge on olnud tükk aega juba õhus ja tegelikult võib-olla mingisuguse komponendiga sellest pingest on ka turg ja naftaturg isegi arvestanud või harjunud, et teatud selline geopoliitiline riskipreemia on seal barreli hinnas nii või teisiti sees olnud.

Teine asi muidugi on see, et kui peaks midagi eskaleeruma, siis on natukene rohkem kuri karjas. Sellepärast et Lähis-Ida puhul ja Iraani puhul on väga palju räägitud, juba rohkem kui viimased 15 aastat, et kui selline regionaalne konflikt peaks aset leidma, siis Iraanil on teoreetiliselt võimekus vähemalt ajutiselt sulgeda Hormuzi väin, mis sisuliselt tähendab seda, et tankerid ei saa Pärsia lahest välja ja see vähendaks pakkumist. Ja nüüd ma pakun, et juba enamus inimesi teavad, et kui pakkumine väheneb, siis hind tõuseb. See on asi, mida ilmselt kõige rohkem jälgitakse. Milline saab olema eskalatsioon, kas see üldse, kuidas Hormuzi väinaga läheb. See saab olema täiendavaid pingeid tekitav.

Löögi alla võivad sattuda sellega globaalsed tarneahelad. Aga küsimus tekib siin, et kui palju on Iraani enda huvides Hormuzi väinas liikluse ja kaubanduse takistamine. Kui palju Iraan tegelikult teenib ja kasu saab selle liikluse pealt?

Selline teenimine ja kasu saamine on suhteliselt läänelikud ja ratsionaalsed argumendid, aga kohe kui me liigume natukene lõuna poole, siis üldiselt inimesed on mõnevõrra kirglikumad ja kui ma mõtlen Iraanile kui suhteliselt õudsele teokraatlikule režiimile, mis on jätkuvalt suhteliselt jäik, siis nad võivad mõneks ajaks ära unustada selle, mis neile päriselt kasulik on.

Kui me nüüd mõtleme sellele, et mis neile tegelikult päriselt kasulik oleks olnud kogu selle aja, kui seal on see režiim olnud, siis neil oleks olnud oluliselt kasulikum terve maailmaga kenasti kaupa teha, mitte relvi täristada ja rusikatega vehkida. Kui nüüd nalja visata, siis nad oleks elanud seal nagu Miškad. Ehk siis tegemist oleks teoreetiliselt väga rikka riigiga. Kuigi jah, need, kes on käinud, ütlevad, et Teheran on tänases kontekstis ka suhteliselt modernne linn, aga seal ei saa sellistest ratsionaalsetest argumentidest lähtuda.

Meil on antud kontekstis ikkagi vastamisi väikeriik, kes on hambuni relvastatud ja pidevalt peab võitlema enda eksistentsi eest ja meil on suurem nii-öelda teokraatlik režiim, kus ratsionaalsus ja kasumimotiiv võib-olla ei ole need juhtivad motivaatorid.

Samas on julgeolekueksperdid hinnanud, et Iraanil praegu puudub sõjaline võimekus massiivseks vasturünnakuks, rääkimata suurema sõja vallapäästmisest. Kas see võib ka olla teatava tasakaalustava mõjuga globaalse majanduse ja turgude turbulentsi kontekstis? Et ikkagi Iraani režiimi eksistents sõltub väga tugevalt sellest, et kui suuri riske nad ette võtavad ja see natukene hoiab neid tagasi?

Mina ei ole julgeolekuekspert. Aga kui ma vaatan seda, mis maailmas viimasel ajal toimunud on, siis üldiselt, jah, tõepoolest - võib-olla tõesti ei ole Iraanil mingisugust massiivset võimekust võtta selliseid traditsioonilisi sõjalisi aktsioone ette. Aga tänapäeval minu meelest need asjad ei kipu ka niimoodi käima. Iraanil on hulk igasuguseid väiksemaid, suhteliselt tigedaid abilisi - huthid, Hezbollah.
Jah, Iisrael on teinud head tööd sellega, et need väikesed ja tigedad tegelased ei omaks erilist jõudu, aga probleem on selles, et suhteliselt väikse ressursikuluga on võimalik korraldada ka suhteliselt suuri pahandusi.

See ei pea tähendama seda, et lennukid ja raketid lendavad ja me räägime sellisest klassikalisest sõjapidamisest. See ilmselt ei ole päris see, mille pärast ka majandusinimesed muretsevad, pigem muretsevad nad selle pärast, et korraldatakse midagi väiksema mastaabilist, mis aga vähendab mingisugusel viisil usaldust ja tekitab täiendavat ebastabiilsust. Ja selline kaootilise kurjuse oht, väikse aktsiooni oht, millel on suur mõju ja mis on olemuselt palju kaootilisem, kui traditsiooniline sõjategevus, see on see oht, millest praegu peaks kõige rohkem
rääkima.

Üks paradoksaalne olukord, mida me selle naftahinna tõusu puhul siin ebastabiilsuses ja selles konfliktis näeme, on see, et Venemaale võib tulla tema ühe tugevama liitlase ründamine vähemalt nafta hinna ja sissetulekute mõttes hoopis teatud määral kasuks.

Tõepoolest. Sellepärast, et kui me nüüd ausalt vaatame, siis Venemaal jätkuvalt õnnestub oma naftat müüa. Ja suhteliselt sirge näoga paistavad seda vähemalt mingisuguste vahendajate kaudu ostvat ka need, kes tegelikult võib-olla Venemaasse tema agressiivse tegevuse tõttu liiga hästi ei suhtu. Nii et jah, paraku see on nii. Nafta hind on paraku vesi nii mõnegi jõleda režiimi veskile.

Selle intervjuu kokkuvõttes võiks öelda, et Eesti ja Euroopa kodanikule, majandusele selle konflikti kestmine, eskaleerumine, see ebastabiilsus võib väljenduda kõrgemates hindades, mida me võime hakata nägema tulevikus?

Jah, see on midagi sellist, mis on selgelt mõõdetav ja selgelt ilmneb suhteliselt kiiresti. Alati kipub olema ka nii, et sellised ebakindlust maailmas suurendavad asjaolud mõjutavad tarbimist, mõjutavad investeerimiskindlust ja ka seda, et kas keegi, kuidas ja mingit riski võtta julgeb. Aga kõik need asjad väljaspool seda hinnatõusu kipuvad olema küll mõõdetavad, aga nii-öelda takkajärgi
tarkusena.