Valimisõiguse piiramine kohalikel valimistel annab esimesi vilju. Paraku küll selliseid, mida seaduseelnõu algatajad vaevalt näha soovisid. Nimelt on viimaste Norstati küsitluste järgi Keskerakonna toetus venekeelse elanikkonna hulgas taas tõusnud 70 protsendi lähedale – tasemele, mida viimati nähti 2019. aastal. Teisisõnu, Keskerakond on vahepealsest kriisist, konkurentide lahke abiga, välja tulnud ning rahvuspõhine hääletamine hakkab Eesti poliitikas taas lähenema peaaegu samale tasemele, nagu see oli Savisaare päevil.

Mis on siis juhtunud? Keskerakonna toetus sattus peale 2023. aasta juhivahetust, ja sellele järgnenud sisekriisi, tõsisesse madalseisu – isegi venekeelsetest valijatest pooldas parteid napilt 50 protsenti kodanikest. Näiteks jaanuaris 2024, kui parteist lahkus suur osa eestikeelsest tipptegijatest, lõi isegi vene valija usk erakonna tulevikku tõsiselt kõikuma ja reiting langes rekordmadalale – 32 protsendi juurde. Neid suundumusi jälgides paistis, et aeg, kus üks partei monopoliseerib täielikult ühe rahvusrühma toetuse, hakkab Eesti poliitikas tasapisi ümber saama.

Alates Ukraina sõja puhkemisest oli näha, et osa vene valijaid kaalus aeg-ajalt EKRE toetamist, seda eriti neil hetkedel, kui partei juhid tegid mõne eriti Kremli jutupunkte soosiva avalduse. Eelmisel aastal aga paistis, et ka sotsidel on täiesti šanss venekeelsete hulgas arvestatavaks valikuks tõusta –  siseopositsiooni etendamine Kaja Kallase valitsuses tõi neile selle valijarühma silmis plusspunkte. Isegi, kui mõlema eelmainitud partei toetus ületas harva 20 protsendi piiri, oli ometi näha, et venekeelse valija radariekraanil hakkasid poliitilised valikud tasapisi mitmekesistuma. 

Sellele tuli aga järsk lõpp. Alates selle aasta jaanuarist ja eriti veebruarist, kui riigikogus hakati tõsisemalt valimisõiguse piiramist arutama, on Keskerakonna toetus venekeelses valijarühmas peaaegu püstloodis üles läinud ning poolehoid teistele alternatiividele ei ületa enam kümne protsendi piiri. Niisiis, nagu enne mainisin, rahvuspõhine hääletamine on tagasi – isegi, kui Savisaare-ajastu 80-90 protsendi toetuseni on veel veidi minna, siis tundub, et Keskerakond ei pea enam tükk aega muretsema, et vene valija väga teiste parteide poole kiikaks.

Miks siis nii? Tasub meenutada 26. märtsi riigikogu hääletuse tulemusi, mil valimisõiguse piiramise üle otsustati – Keskerakond oli ainukesena antud eelnõu vastu. Sõnum venekeelsele elanikkonnale oli selgemast selgem: ainult keskpartei seisab kriitilisel hetkel nende õiguste eest, teistele parteidele loota ei tasu.

Meenutagem ka, et antud küsitlustes mõõdetakse toetust parteidele Eesti kodanike hulgas. Tõeks on saanud nende ekspertide hoiatus, kes ütlesid, et venekeelsed inimesed ei lähtu valimisõiguse piiramise puhul mitte niivõrd oma enda kodakondsusstaatusest, vaid vaatavad oma pereliikmeid, sõpru ja sugulasi ning tajuvad kogu üritust pigem rahvuspõhise kollektiivse karistamisena. Kusjuures paljudel on raske mõista, mida nad valesti on teinud, et neilt in corpore, grupina, niivõrd olulised poliitilised õigused, mida nad on juba 30 aastat omanud, ära võetakse.

Peamine mehhanism rahvuspõhise hääletamise ja Keskerakonna monopoolse seisundi taga on alternatiivide puudumine. Vene valijal pole viimase 30 aastaga tekkinud arvestatavat poliitiliste valikute ruumi: kremlimeelsed ja radikaalsed vene parteid pole meie poliitmaastikul õnneks kanda kinnitada suutnud, kuid eestikeelsed parteid ei valda veel köielkõndimise tasakaalu nõudvat kunsti, millest jääks mulje, et seistakse korraga nii venelaste kui ka eestlaste huvide eest. EKRE, SDE ja Eesti 200 – kõik nad on proovinud ja lõpuks ikkagi libastunud või kahvlisse sattunud.

Seni, kuni Keskerakonnale ei teki vene nišis tõsiseltvõetavaid konkurente, on iga vene vähemuse õiguste piiramise aktsiooni suurimateks võitjateks just nemad. Näib, et poliitiliste valikute ruumi mitmekesistumise võimalus on selles valijasegmendis nüüd taas mitmeks aastaks edasi lükatud. See ei olnud ju ometi tulemus, mille poole põhiseaduse muutjad ja valimisõiguse kitsendajad püüdlesid. Pigem soovisid nad saavutada ju hoopis vastupidist efekti.        

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.