Pidin hiljuti tegema pika bussisõidu Rootsis. Suviselt palav ja pilgeni täis buss neljatunniseks sõiduks tähendab, et inimesed sätivad end istmele, panevad valmis oma näksid, joogi, reisipadjad ja digivahendid aja viitmiseks. Esimesed 20 minutit saadab sõitu uinutav mootorimüra. Aga siis leiab üks reisija, et on aeg hakata skrollima ehk lõputult läbi kerima oma Tiktoki voogu. Kuna tal kõrvaklappe pole, siis teeb ta seda valjult. 

Kuna praeguste trendide kohaselt vaatavad inimesed Tiktokis üht videot keskmiselt 3,33 sekundit, tähendab see, et iga mõne sekundi järel peab kogu buss kuulama uut muusikapala või jutukest, kõiki mõne sekundi jagu. Täielik helireostuslik kakofoonia. 

Õnneks teeb buss poole tee peal peatuse ja Tiktokki keriv reisija läheb välja. 15-minutiline peatus on kõrvale justkui pehme vaikuse pai. Mõni reisija väljub, mõni uus tuleb peale. 

Paraku tuleb peale üks uus reisija, kel pole kõrvaklappe ja kes arvab, et kogu buss tahab kuulata tema sotsiaalmeedia helireostust. Kaasreisijate nägudelt märkan, et see neid häirib. Aga kuna keegi ei taha ka tüli, näen, kuidas kottidest otsitakse välja müra summutavad kõrvaklapid, et helireostust endast eemal hoida. 

Piltkirjas reeglid

Mõni nädal hiljem sõidan rongiga Tallinnast Tartusse. Nagu praegusel remondihooajal ikka, kestab sõit kolm tundi. 

"Porgandi" seinal on reisija meelespea, mis ühtlasi näitab piktogrammi keeles, et kuula muusikat või mistahes heli oma seadmest kõrvaklappidega. Paraku vist ei saa reisijad ka piltkirjas reeglitest aru, sest selleski rongis – nagu tavaliselt igas rongis, millega Tartusse sõidan – peab keegi vajalikuks oma telefonist tulevat helireostust teistega jagada. 

Maitsed on erinevad ja ma tegelikult ei taha saada osa kellegi muusikaloendist. Samuti ei taha ma kuulata seda lõputut mõne sekundi tagant vahetuvat Tiktoki helirosoljet. Ega ka isiklikke telefonikõnesid, mis mingil arusaamatul põhjusel valjuhääldi peale on pandud. Seda eriti siis, kui olen plaaninud sõiduaega kasutada näiteks töö tegemiseks, mis nõuab keskendumist.

Õigupoolest on keeruline mõista, kuidas need inimesed, kelle keskmine videovaatamise võime on 3,33 sekundit, üldse millelegi keskenduda saavad. Aju hüppab ühelt teemalt teisele, kolmandale kuuendale… Ja kõik kaasreisijad peavad need hüpped pealesurutult kaasa tegema. 

Ettenägelikult olen kotti pannud oma müra summutavad kõrvaklapid, sest need on tõesti tänapäeval muutunud enesekaitsevahendiks. 

Aga miks on nii, et reisija peab end kaitsma kellegi teise helireostuse eest? Transporditeenuse pakkuja on kehtestanud heakorra reeglid, kuid ei tee õigupoolest midagi, et neist kinni peetaks. Reguleerimine pannakse helireostuse all kannatavate reisijate õlule. 

Kuna ma juba tean, et rongis üldjuhul on alati keegi, kes nutiseadmest midagi valjult kuulab, olen hakanud juba sel põhjusel valima muid transpordiviise. 

Kes järgib reeglitest kinnipidamist?

Õigupoolest võiks rongi või bussi puhul ettevõte ise nõuda heakorrareeglite täitmist – oleks see ju reisijale müügiargument. Aga eks lahendus on kõigi reisijate kätes samuti. 

Lapsevanemate õigus, õigupoolest lausa kohustus, oleks oma lastele selgeks teha, kuidas avalikus ruumis käituda nii, et see teisi ei häiri. Ja see tähendab, et muusikat või mistahes muid helisid oma nutiseadmest tuleb kuulata kõrvaklappidega või siis ilma helita. Pole ju teab mis keeruline. 

See omakorda muidugi eeldab, et lapsevanem hoolitseb, et lapsel oleksid kõrvaklapid, ning näitab ka ise eeskuju. Kõige jubedamad on need kaasreisijad, kes panevad lapsele nutiseadmesse jooksma valjult multifilmid või mängud ja hakkavad siis ise seal kõrval samal viisil lärmakalt läbi kerima oma sotsiaalmeediavoogu. 

Kõrvaklapid on üks vaimustav leiutis, eriti helireostuse ajastul ühistranspordis. Aga reisijad ei peaks olema kohustatud neid kasutama enesekaitseks, vaid need võiksid olla elementaarne osa viisakusest kaasreisijate vastu: keegi ei pea saama osa kellegi teise helireostusest.