Sel aastal on Itaalia vanglates toimunud 33 enesetappu. President Sergio Mattarella kutsus sel nädalal valitsust üles reageerima trellide taga toime pandud enesetappude suurele arvule, nimetades toimuvat sotsiaalseks hädaolukorraks.

Ülerahvastatuse ja ebapiisava psühhiaatrilise abi tõttu on Itaalia vanglasüsteem surve all. Kuid selle asemel, et pakkuda leevendust või isegi amnestiaid ja armuandmisi nagu on teinud tema eelkäijad, karmistab Meloni meetmeid veelgi rohkem.

Vastuolu põhjustab ka see, et uus seadus võtab sihikule protestitaktikad, nagu teede tõkestamine või hoonete ja alade hõivamine. Sel viisil tugevdab riik haaret teisitimõtlemise üle, märgib väljaanne.

Meloni kirjeldas uut seadust kui sammu avaliku julgeoleku suurendamise suunas, mis kaitseb ühiskonna kõige haavatavamaid inimesi. "Me tegutseme otsustavalt ebaseaduslike hõivamiste vastu, kiirendame väljatõstmisi ning kaitseme peresid, eakaid ja ausaid kinnisvaraomanikke," ütles ta.

Kriitikud näevad meetmete karmistamist aga poliitilise repressioonina, millel on kahjulikud tagajärjed.

"On ohtlik illusioon arvata, et rohkem vanglakaristusi toob kaasa suurema turvalisuse," ütles Bologna ülikooli kriminaalõiguse professor Vittorio Manes.

Meloni erakonna Itaalia Vennad senaator Sergio Rastrelli lükkas ümber hirmud, et uus dekreet saadab rohkem inimesi vangi. "Ei ole tõsi, et uut tüüpi kuriteod suurendavad vangide arvu – vastupidi, see seab selged piirid, et need, kes kavatsevad seadust rikkuda, mõistaksid, et neid võetakse vastutusele," ütles ta.

Rastrelli väide pannakse peagi proovile, märgib väljaanne.

Aprilli seisuga oli Itaalia vanglates üle 62 000 inimese, kuid hooned on ehitatud vaid 51 000 inimese jaoks, selgub vanglaolusid jälgiva vabaühenduse Antigone aruandest. 2023. aastal oli Itaalia vanglate ülerahvastatuse määr 119 protsenti (üks kõrgemaid EL-is). Krooniline personalipuudus, ebapiisav taristu ja alarahastatud teenused näitavad, et süsteem on pragunemas, leidis Antigone.

Surve on kasvanud ka rahutusteks.

4. juunil korraldasid kuni 200 vangi Genova Marassi vanglas mässu vastuseks väidetavale seksuaalsele rünnakule kaasvangi vastu. Vangid hõivasid vangla osi, ronisid üle aedade ja katuste ning kahjustasid arvukalt kambreid. Kaks politseinikku said vigastada ja rahutused suruti maha alles märulipolitsei sekkumisega – samal päeval kiitis senat heaks Meloni julgeolekumääruse lõpliku versiooni.

Nüüdseks seaduseks saanud dekreet määratleb vanglarahutusi kui kriminaalkuritegu. Kriitikute sõnul võib see meede piirata õigustatud kaebuste esitamist väärkohtlemise või hooletusse jätmise kohta organiseeritud vanglameeleavalduste teel.

"On palju näiteid, kus vangide protestid pälvisid järk-järgult kohalike omavalitsuste tähelepanu ja viisid positiivsete muutusteni," ütles Antigone raporti autor Alessio Scandurra. "Vangla on kogukond, mis ei ole autonoomne, kuid vajab välist abi [...] Protestide vaigistamine võib vanglad muuta veelgi vaesemaks ja vähem võimeliseks reageerima kasvavatele vajadustele."

Sama aruande kohaselt on ka enesetappude arv vanglates hüppeliselt tõusuteel, 2025. aasta esimesel poolel oli see 33. 2024. aastal registreeriti vangide seas umbes 91 enesetappu – see on rekord, ületades 2022. aasta haripunkti.

"Need esinevad enamasti isolatsiooniosakondades, ruumides, kus on vähem tegevusi, vähem suhtlust, vähem inimkontakte," ütles Scandurra. "Seetõttu on see suundumus suurendada kinnipidamisi ohtlik. Andmed näitavad selgelt, et seal, kus on rohkem avatust, on selliste tegude esinemissagedus väiksem."

Itaalia on sellise järelduseni ka varem jõudnud.

2013. aastal langetas Euroopa Inimõiguste Kohus otsuse kohtuasjas Torreggiani, milles mõistis Itaalia hukka ebainimliku ja alandava kohtlemise keelu süstemaatilise rikkumise eest. Juhtum puudutas seitset kinnipeetavat, keda peeti kambrites, kus oli ruumi alla kolme ruutmeetri inimese kohta – see on piir, mida kohus peab ebainimlikuks elamistingimuseks.

Kohtuotsus sundis Itaaliat parandama vanglates tingimusi ja vähendama ülerahvastatust, riik otsustas laiendada alternatiive vangistusele. "Me kõik olime üllatunud reaktsioonidest pärast Torreggiani otsust. Tundus, nagu oleksid kõik äkki teadnud, mida teha," ütles Scandurra.

Pärast reformide käivitamist hakkas vangide arv Itaanias vähenema, samuti kehtestati avatud kambrite režiimid, mis võimaldasid kinnipeetavatel vabamalt liikuda.

See reformiprotsess on nüüd ohus. Meloni valitsus on karmistanud karistusi ja välistanud selgesõnaliselt sellised vahendid nagu karistuste vähendamine või kollektiivne armuandmine – meetmed, mida kasutas ka endine peaminister ja Forza Italia juht Silvio Berlusconi.

"Amnestiad ja armuandmised ei ole kooskõlas valitsuse nägemusega moodsast riigist," ütles senaator Rastrelli, väites, et sellised meetmed pakuvad vaid lühiajalist leevendust ilma sügavamaid süsteemseid probleeme lahendamata. "Need õõnestavad usku sellesse, et seaduserikkumisele järgneb kindel karistus, mis omakorda õõnestab kodanike õiguskindluse tunnet. Lisaks nõrgestavad need riigi autoriteeti, taandades selle süsteemiks, mis rasketel aegadel järeleandmisi teeb."

Antigone raporti autor Scandurra märkis, et Meloni valitsus on vanglate kriisiolukorra lahendamisel võtnud lähenemisviisi, mis erineb tema eelkäijate omast. "See on alati olnud üsna tõrjuv, isegi vanglatesse tehtud institutsiooniliste külastuste ajal," ütles ta. "Traditsiooniliselt pöörati tähelepanu mitte ainult töötajate, vaid ka kinnipeetavate tingimustele. Nüüd väldivad külastavad ametnikud sageli töötajatega rääkimist või isegi kinnipidamisasutustesse sisenemist."

Eelmisel aastal andis Meloni valitsus välja vanglate dekreedi, millega lubas vanglate ülerahvastatust leevendada, palgates rohkem valvureid ja ehitades uusi rajatisi. Sealhulgas määras valitsus ametisse nn erakorralise vanglaehituse voliniku, kes jälgib uusi projekte ja renoveerimistöid.

Kuid kriitikute sõnul ei vasta need lubadused olukorra pakilisusele.

"Kui seisame silmitsi sellise kriisiga, siis uute vanglate ehitamisest rääkimine tähendab lahenduste pakkumist, mis ei aita praeguseid kinnipeetavaid," ütles Scandurra. "See lükkab probleemi tulevikku — ja see on sügavalt masendav.

Kriminaalõiguse professor Manes nimetas valitsuse lähenemist hädaolukorrale "mingiks valimisturunduseks". Ta lisas: "Probleeme ei lahenda vanglate ehitamisega, just nagu ei alistatud koroonat haiglate ehitamisega."

Rastrelli, kes oli ka vanglate dekreedi raportöör, kaitses seda, selgitades, et valitsuse lähenemine vanglate ülerahvastatusele oli struktuurne, mitte impulsiivne hädaolukorra lahendamine.

"Kõik varasemad pingutused Itaalias on ebaõnnestunud, kuna need tuginesid ajutisele vanglate tühjendamise taktikale, mis ainult lükkab edasi korduvaid probleeme," selgitas ta. "Meie eesmärk on rakendada struktuurimeetmeid, eraldades rahalisi vahendeid vanglapolitsei koolitamiseks, taristu parandamiseks ja vangide arvu analüüsimiseks."

Scandurra lisas, et ülerahvastatuse tegelik põhjus on korduvad õigusrikkujad. "Kui inimesed ei tuleks enam kaks, kolm, neli korda tagasi, siis kriis kaoks. Vangla peab olema koht ühiskonda taasintegreerumiseks, mitte ainult karistamiseks."

"Kriminaalõigus tegeleb ühiskonna ebaõnnestumiste tagajärgedega. See ei ehita üles tsiviliseeritud kooselu," jätkas ta. "Me juba teame, millised on lahendused. Need on juba ministrite sahtlites. Puudu on poliitiline tahe."