Iisrael on väga vastuoluline maa. Nende peaminister igasse riiki ei saa minna, kuna talle on antud rahvusvaheline kohtumäärus vahistamise kohta välja. Iisraeli presidendil Isaac Herzogil, kes kolmapäeval Eestit külastas, sellist määrust ei ole, kuid kas Iisraeli president saab julgelt reisida ning teab, kuhu läheb ja mida teeb? Miks ta just Eestisse tuli?

Nagu Eestiski, siis president ei ole Iisraelis täidesaatva võimu esindaja ehk siis tegelikult tema selline tseremoniaalne roll vabastab teda ka sellest nii-öelda sõjavastutusest. Peaminister Benjamin Netanyahut mitte. Meenutagem, et ka Iisraeli välisminister oli mõni aeg tagasi samamoodi Eestis, et Iisraelil ongi tarvis eriti praegu Euroopas endale liitlaseid otsida, sest meelsus on tegelikult selline, et need sõja kohutavad pildid, mis sealt Gaza sektorist tulevad, on ikkagi sellised, et üha enam Euroopa riike on valmis tunnustama Palestiinat. Ühesõnaga see surve Iisraeli suhtes läheb aina suuremaks.

Samas kui võrrelda ohvrite arvu Ukrainas ja Gaza sektoris, kus Iisrael sõda peab, siis need numbrid on tegelikult märkimisväärsed. Missugune see seis on? Palju on Ukrainas sõja tõttu saanud tsiviilisikuid surma ja palju on seda saanud Gaza sektoris Iisraeli rünnakute tõttu?

Muidugi, kõige suurem tärn, mis tuleb siia maalida, on see, et Gaza sektori kohta me saame informatsiooni Gaza tervishoiuministeeriumilt, mis on Hamasi juhitud. Ehkki varemgi on sellelt ministeeriumil oma informatsiooni võtnud ka ÜRO ja kõrvutanud seda oma allikatega ning tihtipeale on see kattuvus üsna hea. See arv on 60 000 inimest, aga Gaza tervishoiuministeerium arvutab kõiki inimesi ehk tegelikult selle arvu sees on ka Hamasi võitlejad ehk kõik, kes surevad Gaza pinnal sõja tõttu. Kõik nemad sinna loetellu lähevad, sõltumata sellest, kas nad on imikud või on nad täismehed, kes relva on haaranud.

Seevastu Ukrainas, kui me räägime tsiviilisikutest, kes on hukkunud, siis see on suuruselt 10 000 kuni 20 000 inimest. Muidugi, kui me räägime sõduritest, siis me räägime sadadest tuhandetest inimestest kui mitte miljonitest juba tänaseks päevaks. Selles mõttes, kui me kõrvutame neid kaht sõda, siis Ukraina-Venemaa on selline klassikalisem, n-ö sõdur sõduri vastu. Gazas me ikkagi näeme, et need linnalahingud ja kõik see pommitamine, et see on kaasa toonud meeletu tsiviilkahju.

Gazas loeti kokku, et iga päev sureb umbes 28. Miks Iisrael nii jõhkralt Gazas tegutseb?

Siin on palju selgitusi. Mõned neist lähtuvad sõjapidamise loogikast. Gaza sektor on väga tihedalt asustatud ja pidada sõda sellises kohas on erakordselt keeruline. Teine pool on ka muidugi n-ö Hamasi kaitsetaktika, mis on olnud alati, enda tsiviilisikute keskele paigutamine.

Samas me näeme, et eriti viimaste nädalate ja kuude tsiviilkahju on väga palju ka seotud sellega, et Gazas tulevad palestiinlased mõnda toidujaotuspunkti ja neid tuleb sinna väga palju. Nad on meeleheitel, nad suruvad ennast massiga ja mingil hetkel tunnevad Iisraeli sõdurid ennast ohustatuna. Seal on ehk kümmekond meest tuhatkonna palestiinlase vastu ja ühel hetkel avatakse tuli. Väga palju on palestiinlasi saanud surma, et lihtsalt nendes jagamispunktides lastakse tsiviilisikuid maha.

Kui me vaatame just seda viimast kuud või viimaseid kuid, siis väga palju on tegelikult olnud just selliseid momente, kus keegi mitte ei saa kuskil mürsukilluga pihta, vaid, et inimesi lihtsalt lastakse maha.

60 000 inimest lühikese aja jooksul on päris suur hulk siinsamas Euroopa külje all. Päris Euroopas ei ole, kuid Iisrael on väga euroopalik ja demokraatlik riik. Kuidas Eesti sellesse kõigesse suhtub? Eesti on pigem vist Iisraeli positsioonil. Miks Eesti on selline ja kas kolmapäevasel kohtumisel Iisraeli presidendiga, keegi mõne kriitilise noodi ka ütles?

Ma ei mäleta täpset sõnastust, aga president Alar Karis andis ikkagi mõista, et see on väga murettekitav, et selline olukord tekkinud on. Me näeme seda ka väljaspool Eestit. Mis puudutab seda laiemat konteksti, kuidas Iisraeli riiki suhtuda, siis on see hästi keeruline. Nad on demokraatlik riik, nad on ainus demokraatlik riik selles piirkonnas ja selline Iisraeli tugev toetaja ütleks, et olukord on Iisraeli sundinud selleks, kuidas nad praegu käituvad. Teine asi on ka see, et sõdurid oskavad pidada sõda, aga nad ei ole tingimata head inimesed kõiki neid muid vajalikke toiminguid läbi viima, mis puudutab sellist haldussuutlikkust, valitsemist ja kui me räägime nendest tsiviilohvritest, siis tegelikult väga palju inimesi juba sureb seal sõna otseses mõttes nälga või haigustesse, mis on tegelikult ennetatavad, kui inimesed saaksid abi või ravimeid.

Selles mõttes see humanitaarkatastroof tekib järk-järgult ja siis hästi ruttu läheb hullemaks, sest mingi kriitiline piir on tulnud, kus inimesed ongi väga haiged või väga suures näljas. Tegelikult selles olukorras on hästi keeruline ka sellisel diplomaatilisel tasandil reageerida. Me võime võtta voorusliku hoiaku, hukka mõista ning ähvardavalt öelda, et me tunnustame Palestiina riiki, kui midagi ette ei võeta. Mis puudutab Euroopa riike, siis väga suur küsimus on ikkagi selles, et mida Euroopa riigid siis päriselt peaksid ette võtma. Üks asi minna telekaamerate ette ja öelda, et me oleme mures, me mõistame hukka, aga mida nad päriselt peaksid tegema, kuidas seda abi sinna saada, kuidas survestada Iisraeli valitsust mingeid samme teistmoodi tegema? Me ju teame, et praegu tahab Iisraeli valitsus tegelikult kogu Gaza sektorit uuesti okupeerida.

Samas Euroopa riigid ütlevad, nemad tahavad Palestiinat tunnustada. Kuidas see protsess edasi läheb? Iisrael ütleb, et ta võtavad kogu Gaza sektori endale ja Euroopa lääneriigid ütlevad, et me kavatseme siis tunnustada.

See ongi keeruline. Palestiina riigi teine osa on läänekaldal, kus tegelikult Iisraeli valitsuse heakskiidul on ka asundused, mis on rahvusvahelise õiguse seisukohalt illegaalsed. Selles mõttes me räägime seal sellisest hiilivast annekteerimisest või okupatsioonist vähemasti. Kogu selle teema võtab mõnes mõttes kokku see, et hästi lihtne on öelda, et me mõistame selle asja hukka. Me näeme seda tsiviilkahju ja ma arvan, et ükski inimene ei saa vaadata neid kaadreid ning tunda ennast kuidagi ükskõikselt.

Kui me räägime sellisest suurest maailma poliitikast, siis lihtsalt karjuda või halada, et see on nii vastuvõetamatu ja me peame midagi radikaalset tegema - nii lihtsalt see ei käi. Meil on mõisted nagu poliitiline kapital, jõuõlg ja nii edasi ning küsimus ongi selles, et mida siis riigid peaksid tegema kollektiivselt või üksinda, et seda protsessi mõjutada. Praegu me näeme tegelikult, et ainuke riik, kes suudaks Iisraeli mõjutada, on USA, aga Donald Trump on sisuliselt ikkagi endiselt veel mõista andnud, et see on lõpuni Benjamin Netanyahu teha. Küsimus on, kas see muutub.

Mis see Eesti seisukoht on? Kas Eesti teeb nagu Ameerika Ühendriigid?

Eesti ametlik positsioon on see, et Eesti toetab kahe riigi lahendust, mis tähendab siis iseseisvat Palestiina riiki ja seda eeldusel, et see riik on jätkusuutlik, päriselt toimiv ja muidugi ka seda, et seda ei juhiks Hamas, mis on terroristlik ühendus. Hamas haaras võimu 2007. aastal juba ja neil ei ole mingit demokraatlikku legitiimsust.

Ma tahaks aga lõpuni rõhutada seda, et selliseid vooruslikke positsioone on väga lihtne võtta, aga see ei lahenda veel seda probleemi. Tegelikult kõige olulisem - ka inimkannatuste vähendamiseks - on ikkagi selle probleemi lahendamine ja see nõuab enamat kui lihtsalt millegi hukka mõistmine või lihtsalt sellise hoiaku võtmine, et vägivald on halb.