Laupäeva hommikul kogunes Karula rahvuspargi külastuskeskuse hoovile paarkümmend seenehuvilist, keda mükoloog Veiko Kastanje viis mitmetunnisele seeneretkele. Nii kui metsa jõuti, tõid seenelised õhinal mükoloogile erinevaid seeni, et ta määraks kindlaks, millise seenega on tegemist.

"Nendes metsades oli leida väga ilusat läbilõiget nii meie vanadest metsadest kui ka nii-öelda uutest, hiljem juurde tulnud liikidest. Nägime ära kuldtatiku, kes on lehise sümbiont, ja nägime ära erakordselt suure juurepruuniku, kes on nõus männiga kasvama, aga kellele samuti meeldib lehis. Teiselt poolt oli palju erinevaid pilvikuid, riisikaid, pruunist riisikast kuni väävelriisikani ja kamperriisikani ja oli erinevaid kivipuravikke ja puravike liike," rääkis Kastanje.

Kui oldi juba paar tundi metsas viibinud, oli nii mitmelgi seenelisel korvis seeni, mida varem kas ei teatud või ei julgetud korjata.

"Tänu seenemehele, mükoloogile, teen vahet, et peale kukeseene on ka muid söödavaid seeni ja teen vahet kivipuravikul ja sapipuravikul," ütles seeneline Karl Mart.

Kuigi paljudel oli kaasas seenemääraja, taheti mükoloogilt küsida täpsemat selgitust tundmatute seente kohta.

"Mina korjasin enda jaoks uusi seeni, maamunasid, neid on kuus liiki, ainult üks on söödav ja ma pean nüüd küsima, et kas see, mida ma korjasin, kas see ikka on söödav," lausus Kristi.