Uuest aastast lõppeb süsiniku piirimeetme üleminekuaeg ning kolmandatest riikidest suure süsinikujalajäljega kaupu või tooteid importivatel ettevõtetel peab olema taotletud vastav tegevusluba ja makstud maks.

Süsiniku piirimeede (SPIM) peaks aitama vähendada väljastpoolt Euroopa Liitu toodud materjalide ja kaupade keskkonnajalajälge. Nimekirja kuuluvad näiteks teras, tsement ja väetised.

Ettevõtjad kurdavad aga, et aruandluse ja loa taotlemisega on palju teadmatust.

Metaprindi omanik ja juht Martti Lemendik ütles, et süsinikumeetme mehhanism iseenesest on mõistlik.

"See võrdsustab Euroopa tootjate keskkonnahoiupingutusi ka väljaspool Euroopat asuvate tootjate tegevusega. Kui aga vaadata suurt pilti, siis see mehhanism aitab neid ettevõtteid, kes teevad põhiliselt äri Euroopa sees, aga muudab need Euroopa ettevõtted, kes teevad äri väljaspool Euroopat, konkurentsivõimetuks. Rahvusvahelisel turul tuleb võistelda nendest maadest pärit toodetega, kus keskkonnamakse ei rakendada, selle võrra on Euroopas toodetud tooted tuntavalt kallimad," sõnas Lemendik.

Eelmise aasta impordiandmete põhjal on Eestis ligikaudu 130 ettevõtet, kes toovad piirimeetme alla kuuluvaid tooteid aastas üle 50 tonni ning peaksid seega uueks aastaks taotlema vastava loa ja tasuma maksu.

"Meile on tulnud praegu 12 tegevusloataotlust ja praeguse seisuga me oleme välja andnud neli tegevusluba. Ülejäänud on veel menetluses. Oluline on ka teada, et menetlemine võib kokku võtta kuni 120 päeva, nii et sellega ei tohiks viivitada," ütles keskkonnameti kliimabüroo juhataja Annika Konovalov.

Ettevõtjatele jääb raporti täitmine segaseks

Lemendik märkis, et meetme rakendamine on üleminekuajal siiski läinud konarlikult.

"Meie teada võtsid Eesti riigi esindajad otsuse selle mehhanismi rakendamisest vastu juba 2014. aastal, aga kahjuks kui me 2024. aastal raporteerimiseni jõudsime, siis unustati ettevõtjaid üldse sellest teavitamast, ehk et kui me 2024 raporteerimisega pihta hakkasime, siis pidime esitama tagasiulatuvalt andmeid juba 2023 neljanda kvartali kohta, see tuli üllatusena," ütles Lemendik.

Osaühingu Laomeister omaniku Silver Alamaa sõnul on kõige hullem teadmatus.

"Meie oleme väikeettevõte, haldussuutlikkus on null, me peame tegelema sisulise tööga, aga ma veetsin internetis tunde, et aru saada, millega siis on tegu ja nüüd leida midagi, kui palju see maks hakkab 26. aastal olema ebaselge ja kõige hullem on see, et mis on väikeettevõtja, surm, väike ettevõtja surm on see, et on teadmatus," ütles Alamaa.

Martti Lemendik ütles, et tema sai raporti täitmisel lõpuks abi Rootsi riigi juhenditest, aga ta ei tea siiamaani, kas täidab aruannet õigesti. Mingit tagasisidet ei ole.

"See andmeväljade hulk, mida saaks täita, on lausa hoomamatu. Tegelikult kõiki neid andmevälju täitma ei pea, aga milliseid peab, milliseid ei pea, seda ei ole keegi ettevõtjale kuidagi selgitanud. Puuduvad igasugused juhendmaterjalid ja koolitused," kirjeldas Lemendik.

Samuti on maksu suurus ikkagi ebaselge. Metaprint leidis võimaluse protsessi lihtsamaks teha. "Me lihtsalt lõpetame väljastpoolt Euroopa Liitu materjali ostu. Praegu teeme seda suhteliselt väikses koguses, põhiliselt tuleb väljastpoolt Euroopa Liitu, Taiwanilt pakenditeras," ütles Lemendik.

Annika Konovalov kinnitas, et praeguseks on keskkonnaameti kodulehe süsiniku piirimeetme juhendmaterjalid siiski olemas või valmimas. "Seal on meil mitmesuguseid juhendeid, mida me oleme tõlkinud või ise kokku pannud. Veel selle kuu jooksul plaanime teha ka videojuhendid."

Samas tuli tema jutust välja, et maksu suurust on ettevõtjal siiski väga raske prognoosida: seda arvutatakse keerulise valemiga ja see sõltub pidevalt muutuvast CO2 ühiku hinnast. Ta tõi näite väetistest.

"Siin mängibki rolli imporditava kauba liik, muidugi ka kogus ja selle tootega seotud süsinikuheide. Näiteks väetiste puhul on see lisandub kulu 50 tonni pealt ümmarguselt 1700 kuni 14 000 eurot," rääkis Konovalov.