Paar aastat tagasi asusid sellised töökojad kahekümne-kolmekümne kilomeetri kaugusel rindest. Nüüd on sõda muutunud ja vigastada saanud tehnika tuleb transportida rindelt saja kilomeetri kaugusele remondibaasi.

"Võtame näiteks vene drooni Orlan 10. Varem oli see luuredroon, nüüd võib ta kanda kaks FPV-drooni. Ta on retranslaator, mis võid lennata 30-40 kilomeetri kaugusele. Siis ta hakkab valvama ja võib märgata näiteks sõjaväeautot ning seda tabada. Seega hakkavad nad meie logistikat läbi lõikama. Ilma logistikata ei ole sõjategevust," lausus Ukraina sõjaväelane Kahovka.

Igapäevaseks tööks on niinimetatud puuride valmistamine autodele. See peab kaitsma tehnikat vaenlase FPV-droonide eest.

"Neil sõidukitel on palju avatavaid detaile. Peab olema ligipääs pakiruumile. Neli reisijat peavad sisse minema. Mootori juurde peab samuti olema ligipääs. Kui auto ei ole lahingus, siis esivõrk läheb lahti, et juhil oleks parem nähtavus. Iga auto nõuab personaalset lähenemist," sõnas Ukraina sõjaväelane Oleh.

Ühel juhul sai sõiduk kaks tabamust korraga: kumulatiivmoon lendas eest ja üks droon kukkus põhimõtteliselt katuse peale. Tänu nn puurile jäi meeskond terveks ja auto sõitis ohutsoonist ise välja.

Kahe viimase aasta jooksul on lääne sõjaautode arv rindel kasvanud.

"Neil on parem soomus ja masinad ise on paremad, aga peame hakkama saama sellega, mis meil on," sõnas Ukraina sõjaväelane Ööbik.

"Varuosad on alati probleemiks. Lääne tehnika on spetsiifiline. NATO riigid viivad oma tehnika tootja juurde remonti. Meie aga peame ise seda remontima," lausus Kahovka.

Nõukogude tehnika puhul varuosadega probleemi ei ole – see on lihtsalt vana.

"Varuosad on olemas. Selle tehnika remont ei ole eriti keeruline. Seda ei tule isegi tihti remontida, ainult siis, kui päriselt vaja on. Mõnikord saab ta tabamuse ka," sõnas Ööbik.