"On üks vanasõna, mida hiidlased räägivad. Selleks, et Liidast (Lydia Minajeva hüüdnimi – toim) lahti saada, peab ise ära minema," rääkis Minajeva naerulsui. 

63-aastane Lydia Minajeva on legend juba oma eluajal. Ta on mundrikandja, kes Hiiumaal tutvustamist ei vaja. Kõigi korrarikkujate ja kiiruseületajate hirm, kellest inspireerituna on tehtud isegi lamava politseiniku skulptuur.

"Ma tahaks luuleliselt öelda, et ta on nagu Hiiumaa majakas, aga politseitöös see võib-olla ei ole õige. Äkki siis Hiiumaa valgusfoor," ütleb paarimees Alvar Nurk oma kolleegi kohta.

Kui Lydia Minajeva 40 aastat tagasi Hiiumaal politseisse tööle asus, oli see puhas juhus. Kuid amet hakkas meeldima. Märkamatult on temast saanud omamoodi rekordiomanik. Ilmselt on Minajeva üldse üks Eesti esimesi naissoost patrullipolitseinikke ja praeguseks kindlasti kõige pikemalt ametis olnud.

Paarimees Alvar Nurk tunneb Minajevat juba 35 aastat ja mehe sõnul hämmastab teda siiani kolleegi energia.

"Kui sa oled vahel väsinud ja mõtled, et võtaks täna rahulikumalt, siis ta tuleb ja ütleb, et kuule, mul on üks plaan. Lähme sinna, sest see joodik hakkab raudselt täna sõitma, sest eile oli ju pensipäev. Siis lähed ja saadki kätte. Vahel on ta küll tüütu, aga kuradi energiline," räägib Nurk.

Lisaks on Minajeva nagu elav entsüklopeedia, sest kui saarel leitakse kontaktivõimetu inimene, siis võib üsna kindel olla, et pika staažiga vanemkomissar tunneb ta ära.

Aga vanuse või töökogemuse eest hinnaalandust politseis ei tehta, seepärast hoiab naine end igakülgselt vormis. Kahe lapse ema ja vanaema näitab kohta, kus ta suviti lausa kolm korda päevas kilomeetriseid ringe ujub.

Kuigi Minajeva on väikest kasvu, siis probleeme see tal politseinikutöös ei tekita. "Väike kasv ei tähenda midagi. Selleks (probleemsete olukordadega tegelemiseks – toim) on mul vali hääl," sõnab ta.

Seda kinnitab ka paarimees Alvar, et mingit hirmupidurit kolleegil pole.

"Meil ükskord oli selline juhus, et sõitsime sündmuskohale ja ma ütlesin, et kuule Liida, teeme plaani, mida edasi teha. Ja äkki oli ta mu kõrvalt kadunud ja jooksis juba kaklusesse sisse. Hakkas vehkima ja karjuma. Rahvas jooksis laiali. Ma ütlesin, et mul polegi vist midagi teha, et olukord on lahenenud. Et kui ta ikka lendab kisaga peale, siis paneb ta kõik paika."

Kuigi vanemakomissar Lydia hirmu ei tunne ja ühegi olukorra ees risti ette ei löö, siis süda on tal õige koha peal. Hiiumaal kirjeldavad kõik teda kui karmi, aga õiglast mundrikandjat. Samas on ka tema jaoks tööl hetki, mis on rasked ja poevad hinge.

2001. aasta 23. novembri ööd peab Lydia enda karjääri emotsionaalselt kõige raskemaks. Hiiumaal Palade külas kukkus alla Tallinna-Kärdla liinilennuk AN-28. Pardal olnud 14 reisijast ja kolmest meeskonnaliikmest hukkus kohe üks reisija, üks reisija sai surmavaid vigastusi.

"Jõudsin kohale ja seal oli kaos. Et lennuk on kadunud radarilt. Inimesed olid väga-väga õnnetud. Lennuk oli ju täiesti täis rahvast ja pärast tuligi välja, et lennuk oli alla kukkunud. Sellised asjad on kõige kurvemad ja raskemad, sest need tulevad koju kaasa. Iga inimese surm... Enamik liiklejaid on ikkagi meil kohalikud inimesed. Nad on tuttavad. Kui mitte peretuttavad, siis ma tunnen ja tean. Ja kõige raskem on lähedastele selle sõnumi viimine. See on tõesti raske."

Kuid ette tuleb ka toredaid lugusid. Kord palus pahanduse korda saatnud inimene, et see teeks politseiniku ja tema koeraga pilti. Ja juhtub lõbusamatki. Kord teatas murelik autoomanik oma kodu eest sõiduki ärandamisest, mida Hiiumaal juhtub haruharva. Minajeva selgitas peagi välja, et auto seisab poe parklas. Selgus, et omanik oli kohtunud poes naabrinaisega ja aidanud tal koti koju tuua. Auto jäi aga parklasse.

"Inimene on sündinud selleks, et eksida. Ilmeksimatuid ei ole. Aga üldiselt on liikluskultuur kui selline, kui hakkame 1990-ndatest liikuma, ikka palju-palju paremaks läinud," arvab Lydia Minajeva.

Kui Minajeva ütleb, et see on Hiiumaa politsei hea töö tulemus, siis paarimees Alvar arvab, et see on just Minajeva enda hea töö tulemus.

"Ega ta ilmaasjata Hiiumaa Hirm ju oleks. Ma usun, et hästi suuresti on Hiiumaa turvaliseks muutumine ikkagi tema kätetöö," ütleb Alvar Nurk.

Võiks arvata, et aastatega on muutunud naine küüniliseks ega usu, et paadunud roolijoodikud ning huligaanid võivad muutuda, aga ta on veendunud, et igaühe paranemine on võimalik.

"On inimesi, kes muutuvad ja päriselt. Et nad on väga-väga probleemsed olnud. Läheb mõni aasta mööda, seisad tee ääres ja mõõdad kiirust. Äkki keerab auto tagasi. "Tervist, ikka tööl, nii tore on näha. Aga tead, mul on nüüd pere, ma käin Soomes tööl, mul on kõik hästi." Seda on nii tore kuulda," ütleb Lydia Minajeva.

2024. aastal sai Lydia Minajeva presidendilt Kotkaristi hõberisti.