Kas te, Helir-Valdor Seeder, olete nõus nimetama seda Parvel Pruunsilla seaduseks, et see on tehtud ühe inimese pärast?

H-V.S.: See, kelle jaoks või kelle pärast see tehtud on, seda peaksid sotsid kõige rohkem kommenteerima, aga ma tahan paar täpsustust öelda.

Kõigepealt on praegu riigikogu menetluses lausa kolm erakonnaseaduse muutmise seaduse eelnõu paralleelselt, mis kõik ühte seadust muudavad. Üks on valitsuse esitatud ja kaks on sotsiaaldemokraatide esitatud. See, mis puudutab piirangute seadmist, millest te rääkisite, siis ma täpsustan, et sotside puhul on seal ette nähtud mitu piirangut. Valimiskampaania piirang ei ole mitte 100 000, vaid miljon eurot. 100 000 kehtib annetuse kohta, et üks füüsiline isik võib annetada, aga seal on ka mitmeti tõlgendatavusi. Selles eelnõus on kehtestatud ka piirang liikmemaksu kohta. Ei ole täpselt välja loetav, kas see 100 000 kehtib annetuse ja liikmemaksu kohta kokku või 100 000 annetus ja kuni 100 000 liikmemaks ja nii edasi. Seal on palju küsimusi, aga põhimõtteliselt on püütud seda piirata.

Kolmas piirang, mis sinna sisse kirjutatud on, on erinevate uuringute kohta. Kui üks või teine erakond on enam kui 10 000 euro eest tellinud mingisuguse uuringu, mis puudutab poliitilisi vaateid, poliitikute populaarsust või mida iganes, siis tuleb avalikustada, kes rahastas ja kes tellis. See tuleb registreerida erakondade rahastamise järelevalve komisjonis (ERJK), kes peab sellega tegelema. See ei puuduta ainult erakondi, vaid kõiki – näiteks kui ERR tellib rohkem, siis peab hakkama ERJK deklareerima. Siis nemad omavad õigust ka näiteks rahvusringhäälingut kontrollima hakata.

Ühesõnaga, me võime sellest eelnõust pikemalt rääkida, aga see eelnõu ei ole kindlasti küps niisuguseks väga sisuliseks aruteluks. Kuna viimane aasta enne valimisi on jäänud, siis see siblimine valimiseelsel ajal selle teema kallal tundub mulle küll nii pealiskaudne, nagu see praegu on. Jättes kõrvale põhiprobleemid ja teemad, millest me ilmselt jõuame rääkida, tundub mulle, et sellel on muud eesmärgid kui heatahtlikult erakondade rahastamist korrastada.

Euroopas on nendele küsimustele lähenemine seinast seina. Näiteks Saksamaal, Rootsis ja Luksemburgis annetuste ülempiir üldse puudub. Samas Belgias on see piir vaid 2000 eurot, kui me räägime eraisikute annetustest ühes aastas. Suures osas riikides on see piir siiski olemas. Õnne Pillak, kas Eesti vajab sellist asja samuti?

Õ.P.: Me kindlasti vajame seda arutelu, et ei juhtuks nii, et Eestisse tekib oligarhia, sest see rikub Eesti poliitika ja avaliku võimu usaldusväärsust. Seda debatti on minu arust mõistlik pidada. Tegelikult ei ole vahet, millal me seda peame – kas me oleksime pidanud eelmine aasta... Kui see ettepanek on nüüd tehtud, siis tasub seda rääkida. Eestis on suurepärane võimalus: kõik, kes tahavad enda poliitikaid ellu viia, saavad kandideerida ja rahvalt küsida mandaadi. Aga kui nüüd üks kitsas ring, üks või kaks inimest otsustavad, et neil on piisavalt palju raha, et minna sellega poliitikaid ostma... See kindlasti ei ole Eesti rahva ega avaliku võimu huvides. Selliseid asju tuleb arutada, et selliseid asju ei juhtuks. Tegelikult see eesmärk on, ja Reformierakond tahab seda, et see arutelu oleks meil nüüd sisuline ja selle pealt siis otsustada, kuidas edasi minna.

Kas te näete, et on selline oligarhia tekkimise oht?

Õ.P.: No kui me vaatame lähiminevikku – te isegi tõite siin ühe näite. Ma arvan, et kui me ei tegele sellega, siis üks hetk on see probleem, mis hakkab meiega tegelema. Pigem tuleks seda ennetada ja ennetada ka erakondade vaates. Minu meelest ei ole normaalne ja ei ole ka õige see, kui üks erakond võib näiteks jääda ühe ettevõtte pantvangiks. Sest [annetaja] ei taha ise kandideerida, küll aga on tal ideed, ja siis ta leiab selle erakonna, kes on nõus – sest tal on raha vaja – neid ideid hakata selle raha eest ellu viima. See ei ole läbipaistev poliitika.

Kui me räägime Parvel Pruunsillast, siis on ta olnud ju väga pikka aega Isamaa liige. Teine inimene, kelle kohta öeldakse Eestis oligarh üsna tihti, on Margus Linnamäe. Ma toon ühe väga hea näite. Siis kui oli apteegireformi arutelu eelmise riigikogu koosseisu ajal, siis kogu aeg viidati sellele, et siin mõned erakonnad esindavad Margus Linnamäe huve, ta on toetanud erakonda – räägime siis nüüd konkreetselt Isamaast. Isamaa ei ole kolm aastat võimul olnud, aga mitte midagi pole riigikogus muutunud apteegireformi osas. Endiselt me ei saa osta ravimeid poodidest. Kus see oligarhia siin on?

Õ.P.: No vot, et selliseid olukordi ei tekiks ka tulevikus. Ega me peame vaatama ka tulevikku, mitte ainult see, nagu praegu on. Selle asemel, et rääkida, mida üldse tegema ei peaks või millest eemale hoida, võiksime rääkida sellest, kuidas hoiduda üldse sellistest olukordadest. Ma tuletan meelde 2003. aastat, äkki oli see, kui arutati juriidiliste isikute annetustele päitsete pähepanemist. Siis ütles Urmas Reinsalu toona põhiseaduskomisjoni esimehena, et Eesti Vabariigis peab poliitiline võim kuuluma rahvale, mitte rahale. Minu arust see peabki nii olema ja see ongi selle arutelu mõte, et see jääks ka nii.

H-V.S.: Jah.

Õ.P.: Jah, sa oled nõus?

H-V.S.: Ma olen nõus sellega, et erakondade rahastamine vajab korrastamist ja vajab ka läbipaistvamaks muutmist. See praegune seadus on kaugel ideaalsest. Neid katseid on siin varem tehtud ja ka selle perioodi jooksul kahetsusväärselt me oleme kolm aastat kaotanud, me ei ole suutnud seda seadust muuta. Minu see siblimise märkus oli selle koha pealt, et tundub kunstlikuna, et nüüd, viimasel aastal me alustame. See tähendab, et finišisse jõuame võib-olla mõni kuu enne valimisi, mis ei ole hea tava. Sellele on viidanud ju ka õiguskantsler ja mitmed eksperdid, et valimistega seonduvaid seadusi viimasel aastal ei ole hea tava muuta. Nii et me oleme lihtsalt aega kaotanud.

Isamaa on selle perioodi jooksul päris mitu korda algatanud erakondade rahastamise seaduse muutmise ja meil on ka praegu üks eelnõu sees. Aga nendega ei ole edasi liigutud, neid ei ole ka seni toetatud, nii et ma ei tea, kas see tahe on nüüd siiras või mitte. Ma olen nõus, et on vaja muuta, aga minu arust on valupunktid palju suuremad mujal kui täna, kui me räägime sellest oligarhia teemast. Kõigepealt ma muidugi ei oska hinnata, kust maalt see oligarhia hakkab – kas 10 000 annetuse pealt, 50 000, 100 000, miljoni pealt või kuhu me selle piiri tõmbame.

Mis on minu arvates palju suuremad ja põletavamad probleemid – see, mis ei ole leidnud toetust ja mida Isamaa on korduvalt esile tõstnud –, on see, et täna võivad ka Vene kodanikud rahastada Eesti erakondi ja me ei ole suutnud seda seaduses muuta. Ma väga loodan, et me suudame seda siiski teha. See on reaalne akuutne oht. Või näiteks ärimehed, kes ajavad Venemaaga äri, kes on rahastanud Eesti erinevaid erakondi praegu ka viimastel aastatel. Me ei ole neid asju keelustanud.

Keda te silmas peate?

H-V.S.: Võtame näiteks Oleg Ossinovski, Ušakovi ja nii edasi. Siin on mitmeid näiteid, kes on reaalselt panustanud Eesti erakondadesse, samal ajal ajanud Venemaaga äri ja mõistetud ka kriminaalkorras süüdi – mitte ainult Eestis, vaid ka väljaspool. Vot sellised seosed on minu arvates Eesti poliitika kujundamiseks ja Eesti erakondade rahastamise reguleerimisel palju olulisemad. Või näiteks sidusorganisatsioonid, kus me ei ole edasi liikunud ja kus ma möönan, et on väga keeruline.

Keeruline on see kõik. See sõltub, mida nüüd kohus otsustab SALK-i küsimuses.

H-V.S.: Absoluutselt. See on teema ja me näeme, et see ei ole ainult SALK. Seesama täna Isamaa vastu algatatud kriminaalasi on ju täpselt analoogne küsimus. Neid leiab veel. Või siis näiteks MTÜ-de rahastamine, kes kavatsevad tulla poliitikasse täiesti reguleerimata. Võtame viimase näite, ei mõtle kuskil teoreetiliselt välja, vaid väga praktiline näide. Erakond Parempoolsed tegid kõigepealt MTÜ Parempoolsed. Teatasid, et nad soovivad kujuneda erakonnaks, aga neile erakonnaseadus ei laiene – ei rahastamise, ei kontrolli ja nii edasi suhtes. Nad võisid koguda annetusi näiteks 10 miljonit, 100 miljonit, ükskõik mis, ja tulla selle kapitaliga siis erakonnana sisse, reguleerimata täiesti. Mingit aruandekohustust ERJK ees ka ei ole. Neid näiteid võib veel ja veel tuua.

Aga kui rääkida neist piirangutest, mis sotside eelnõus on, siis need muidugi on ka natukene ohtlikud ja piiravad demokraatiat ja sellist vaba poliitilist konkurentsi. Täna on ju reguleeritud, et erakonnad, kes on parlamendis esindatud, ja mida suuremalt sa oled esindatud, seda suurem on riigieelarvest rahastamine, ehk maksumaksja poolt rahastamine. Reeglina koalitsioon on enamuses ja saab rohkem raha, opositsioon vähem. Aga needsamad erakonnad, kes üldse ei ole parlamendis esindatud, nende allikas on ainult annetused, nemad ei saa riigilt midagi. Me sulgeme ka teatud mõttes neid võimalusi, kui ühiskonnas on soov alternatiivse poliitika ja lahenduste järele. Kui me piirame nii-öelda ka opositsiooni võimalusi, siis hakatakse otsima kunstlikult teisi lahendusi. Me surume tegelikult selle rahastamise kuhugi hämarasse ja see ei ole kindlasti hea. Me võime saavutada hoopis vastupidise efekti selliste kunstlike piirangutega.

Minu arvates on hea, kui inimesed saavad vabalt poliitikasse annetada, osaleda, olles veel erakonna liikmed. Me teame ja me näeme, kes ühele või teisele erakonnale annetab, ja me valgustame nad kõik läbi, nii nagu praegu see toimub. Kõik annetajad on meil teada, deklareeritakse online ja ajakirjanikud kogu aeg küsivad, kes kui palju kellele andis ja kes kellest kui palju sõltub. Vot see ongi see läbipaistvus.

Te raputasite praegu pead?

Õ.P.: Jah, ma raputasin pead sellepärast, et probleem ei ole annetamises. Probleem on selles, kas on õige, et üks inimene selle asemel, et ta kandideerib, ostab enda ideedele toetuse ühe erakonna käest, sest sel erakonnal on raha vaja. See erakond sõltub ühe inimese rahast siis. See on see küsimus.

Kas me peaksime tegema tegelikult siin ka väga selget vahet? Eestis on näiteks väga suur annetaja Urmas Sõõrumaa, kes ei kuulu ühtegi erakonda, aga ta on annetanud Reformierakonnale, ta on annetanud Keskerakonnale, Isamaale. Ühesõnaga, minu meelest on põhimõtteline erinevus, kui erakonnaväline inimene annetab, või inimene, kes on olnud selles erakonnas pikka aega ja on nende erakonna ideede toetaja.

Õ.P.: Aga miks ta ei kandideeri? Siis ma küsin, aga miks ta ei kandideeri? Kui temal on need ideed, et ta läheb ja küsib mandaadi, ta hakkab seda avaliku võimuga teostama, kui rahvas talle selle mandaadi annab. Miks ta peab...

Kirjutame seadusesse siis kirja, et see, kes on annetanud 15 000 aastas, sellel on kohustus kandideerida kohalike omavalitsuste valimistel? Kes on maksnud 100 000, see peab osalema riigikogu valimistel?

Õ.P.: Aga see vaidlus ei ole selle üle, igal inimesel on vaba voli kandideerida, selle annab põhiseadus. Me räägime sellest, kui suur ühe inimese rahaline võim saab olla ja peaks olema ühe erakonna üle. Ja kas selle asemel, et minna oma ideedele mandaati küsima, eelistab ta neid enda ideid rahaga ellu viia – see on see küsimus.

Ma küsin, Helir-Valdor Seeder, teie käest, kas te erakonnas olete ka arutanud, et see Parvel Pruunsilla küsimus ja tema raha andmise küsimus töötab teie kuvandile väga halvasti vastu? Et teeks pausi. Kolm aastat ta ei tee ühtegi ülekannet, ära te ei sure, te saate riigipoolset toetust. Tulemas on riigikogu valimised, saate kohti juurde, riik ja maksumaksja annavad raha juurde. Te ei ole seda arutanud, et see töötab praegu teie vastu?

H-V.S.: Ei, sellises kontekstis ei ole, ja Isamaa tõepoolest ei sure, sest Isamaa on ju igavene. Aga ei, me sellises kontekstis ei ole ja ma arvan, et selleks ei ole vajadust. Minu isiklik veendumus on küll see, et kui regulatsioonid on vabad, siis inimeste vaba osalus kodanikena ka poliitika kujundamisel on tegelikult iseenesest teretulnud ja me peame neid maksimaalselt kaasama.

Ma olen väga nõus selle eesmärgiga, millest Õnne siin räägib, et ei tekiks mingisuguseid ebaseaduslikke ja julgeolekut ohustavaid ohte. Teatud regulatsioonid peavad olema ja see kõik peab olema läbipaistev. Väga läbipaistev, arusaadav. Seda ma väga toetan ja võrdseid võimalusi ja vabadust siis toetada ühte või teist erakonda ka rahaliselt. Ma seda väga toetan.

Aga nüüd, kui me tuleme nende piirangute juurde, siis me läheme võib-olla väga detaili. Vaadake, nende piirangutega ongi niimoodi, et üks mõõdupuu on see, kuivõrd ta reguleerib niiviisi, et ta ei piiraks osalemist. Teine on, kui palju see toob bürokraatiat kaasa ja kui palju on seda võimalik objektiivselt kontrollida. Siin me rääkisime... Sa ütled, et inimene võib ju ise kandideerida. Me teame, et vähesed tegelikult kandideerivad. Riigikogu valimistel on see ka seadusega piiratud, et maksimumnimekirjad ei ole nii, et sa võid kõik oma mitu tuhat inimest riigikogu valimistel erakonna liikmetena välja panna. Ei ole sellist võimalust.

Kui me läheme detailidesse, siis näiteks selle ülempiiri puhul, millele sotsid ka ei osanud üldse eile põhiseaduskomisjonis vastata: kuidas me siis seda tegelikult mõõdame? Kui me ostame mingisuguse teenuse, reklaamiteenuse või sotsiaalmeedias propagandateenuse, siis me mõõdame seda rahas ja see läheb erakonna rahastamise arvestusse. Aga kui seda teeb erakonna liige kandidaadina ise, kuidas me seda mõõdame? Meil võivad ka ajakirjanikud kandideerida, ükskõik kes. Ei olegi võimalik: kas me hakkame siis erakonna liikme panust, tema ühiskondlikku vaba tööd ja tegevust erakonna liikmena arvestama rahasse? See jooksiski ummikusse ja sotsid ütlesid, et võib-olla nad võtavad selle ettepaneku tagasi.

Või toome praktilise näite kaugemast minevikust, Eesti Vabariigi minevikust. Õnne, sina siis vist ei olnud veel aktiivses poliitikas. Eesti krooni ajal, kas vanemad inimesed veel mäletavad, oli piirang. Kas oli see 1000 eurot päevas või? Kui isegi Arnold Rüütel läks päevade kaupa, 1000 euro kaupa nii-öelda parteile annetama. Kuna oli piirang, siis erinevad parteiliikmed hakkasid 1000 euro kaupa annetama. Me surume tegelikult selliste kunstlike piirangutega rahastamise nii-öelda hämarasse, seda hakatakse peitma ja nii edasi.

Ma arvan, et jah, neid ohte peab vältima, aga see peab toimuma mõistuspäraselt. Kui me räägime mõjutustegevusest, siis ma veel kord ütlen: välisriikide ja eelkõige täna Venemaa mõju on oluline. Mitte üksikute annetajate probleem, kes avalikult annetavad, ei ole niivõrd oluline. Ma võtan näiteks need samad sotsid, kes tõid eelnõu. Eile ma ka põhiseaduskomisjonis vastust ju ei saanud. Näiteks ametiühingud ja sotsiaaldemokraadid, organisatsioonide seos – ridamisi ametiühingute juhid on kandideerinud sotsiaaldemokraatide nimekirjas. Ma näen siin palju suuremat ohtu, kui nii mõjuvõimsate organisatsioonide kokkusulamine ühe erakonnaga toimub sellisel kujul. Aga kuidas neid asju reguleerida?

Ametiühingute puhul ma küll teen ühe repliigi...

H-V.S.: See on küll varasem ajalugu, eks ole?

Ei, mitte varasem ajalugu, vaid kui me räägime ametiühingute rollist Eestis, siis võrreldes sellega, mis meil oli 20 aastat tagasi, siis seda peaaegu praegu enam ei ole, nii et...

H-V.S.: Ma sellest ajast räägingi, siis oligi see seos. Tuletage meelde, [Kadi] Pärnits ja [Raivo] Paavo kandideerisid kõik sotside nimekirjas.

Õ.P.: Tuleme tänapäeva!

H-V.S.: Jah, aga me ei saa välistada, et tulevikus selliste organisatsioonide kokku nii-öelda kasvamine erakondadega võib toimuda. Nii et mina arvan, et ülereguleerimine siin ei aita, niisugused kunstlikud piirangud ei aita. Kõige parem on avalikustamine ja läbipaistvus.

Teile jäi siis eilsest põhiseaduskomisjoni istungist mulje, et sotsid tegelikult on aru saanud, et nad ei leia kuskilt toetust ja see eelnõu võetakse tagasi? No ta igal juhul peab minema nüüd suurde saali hääletamisele.

H-V.S.: Ei, ma ei tea, kas võetakse tagasi. Ma ei oska kommenteerida, võib-olla Õnne oskab seda rohkem kommenteerida.

Olite seal kohal?

H-V.S. Ei, Õnne ei olnud kohal küll. Aga ma mõtlen nüüd kui valitsuskoalitsiooni liige ja peaministri partei fraktsioonijuht, et tegelikult seda sotside eelnõu valitsus ei toetanud. Valitsuse arvamus oli mitte toetada. Samal ajal koalitsiooni saadikud põhiseaduskomisjonis toetasid selle esimese lugemise lõpetamist. Nii et ega ma ei tea, kas koalitsioonis on midagi otsustatud või mitte ja kuidas nad tegelikult käituvad.

Aga seda te tunnistate, et raha põletamise probleem Eesti erakondade puhul on olemas enne valimiskampaaniaid? Et noh, kui rääkida näiteks reklaamiandjatega, siis nad kõik teavad, et kui valimised on tulemas, sa võid küsida ükskõik mis hinda, sest et need plakatid linnas, reklaamid raadios, teles – need ostetakse igal juhul ära. Liiga palju raha läheb selliste asjade peale.

Õ.P.: Ostavad need, kellel on võimalust. Mul nüüd ei ole siin paberit faktidena, aga saavad ka need rohkem pinda, kellel on toetajad, kes teevad rohkem soodustusi. Seda on viimastel aastatel olnud. Aga mina võin oma kogemusest öelda, et kui sul ikka see pakkumine läheb väga-väga kõrgele, siis ka loobutakse. Tegelikult loobutakse, see ei ole ju mõistlik. Ma võin enda puhul lihtsalt hästi praktilise näite tuua. Kui ma tahan saata näiteks kaarti enda valijatele Õnne Pillaku nime all, siis on üks hind. Kui sinna tuleb [kirja], et see on poliitik, siis see hind läheb topelt. Kas see on mõistlik? Minu meelest ei ole mõistlik, sest see on täpselt sama kaart.

Aga Helirile lihtsalt vastuseks, et kuna ta üritab maalida seda pilti, et justkui kuhugi tahetakse need annetused ära peita ja ei ole enam avalikud. Tegelikult me ei räägi ju sellest. Annetused jäävad avalikuks. Kes soovivad annetada, seda on võimalik teha, ja minu arust see on väga õige, kui sa toetad kellegi maailmavaadet ja sa tahad teda rahaliselt ka toetada. Palun, seda ei võta mitte keegi ära. Küsimus on, mis on need tipud, kus üks inimene saab sinna erakonnale [annetada].

Aga kas te usute, et ei teki skeeme, kuidas on võimalik need summad jagada siiski mitme inimese vahel ära?

Õ.P.: Mina ei oska öelda, kuidas seda peab tegema, aga see on ebaseaduslik.

Meie Eesti poliitika ajaloos on olnud selliseid ebaseaduslikke [juhtumeid]. Ka teie erakonnaga on olnud.

Õ.P. Jah, oli ka siin paar aastat tagasi Keskerakonnas, kus – ma ei mäleta selle naisterahva nime, pole ka oluline – aga 50 000. Ei annetanud enda raha ja jäi vahele, ja me teame, mis juhtus. Nii et mina seadust rikkuma ei kutsu.

H-V.S.: Ei, absoluutselt, mina ka ei kutsu. Eks me üldjoontes eesmärgina oleme kõik ühel nõul. Ma arvan jah, aga kuidas jõuda selle eesmärgini ja lahendusteni? Vot see on juba keeruline. Siin me näeme ilmselt erinevaid lahendusi.

Mõelgem siis, kuidas me ikka neid piiranguid seame. Et mingisugune lagi on 500 000 kampaaniale või miljon kampaaniale, sotsid pakkusid praegu miljoni. Ja see kehtib kõigil ühesugusena: erakonnale, kes ei ole üldse parlamendis või kes omab viis kohta, ja erakonnale, [kellel on] 40 või 45 kohta parlamendis. Nende suurus, nende võrgustik, nende inimeste arv, kandidaatide arv ja kulu sellega seoses on tohutult, kümnetes kordades võib-olla erinev, aga piir on ühesugune.

Või annetuste puhul, nagu ma ka tõin näite, et on erakonnad, kes saavad päris märkimisväärse summa riigieelarvest, ja samal ajal erakonnad, kes on parlamendivälised, tulevad turule ja nemad ei saa ühtegi senti. Aga annetustel on ühesugune piir. Kas see on ikkagi päris niisuguse vaba konkurentsi soodustamine, kas see on õiglane? Seda peaks mõtlema. Mina arvan, et see on tõsine mõtlemise koht ja need piirangud ei pruugi efektiivselt aidata kaasa vaba demokraatia arengule.

Needsamad küsitlused. Läänemets eile seletas, et moodustatakse mingisugune register ERJK juures, kus siis kõik organisatsioonid, isikud, ka füüsilised isikud, kes neid uuringuid teevad, hakkavad seal ennast registreerima. No ma ei tea, mulle tundub see natukene liiga bürokraatlik ja mitte tõsiseltvõetav.

Kuidas arendada demokraatiat ja tekitada võrdsemaid võimalusi erakondade vahel? Mis te arvate sellest mõttest, millest on ka räägitud, et kui erakond saab väga palju kohti riigikogus, siis võiks olla selle nii-öelda koha eest makstav toetus oluliselt väiksem? Et sellega toetada siis neid, kes said vähem kohti, kellel on rahalises mõttes raskem, sest et riik annab neile nagunii vähem raha. Et tekitada sinna mingisugune astmeline süsteem. Reformierakond saab praegu muidugi väga palju raha. Aga ütleme, et alates 25. kohast üles ei saa ühegi saadiku eest mitte sentigi?

H-V.S.: Ma vastan, et suurem probleem minu arvates täna on valimisseadusega, mitte niivõrd erakonna rahastamise seadusega. Meie valimisseaduse üldpõhimõtted on ju 90. aastate algusest pärit, kui oli hästi killustunud Eesti poliitiline maastik ja kümneid ja kümneid erakondi oli. Ja siis me võtsime vastu valimisseaduse, mis nii-öelda koondas seda poliitilist maastikku ja see nii-öelda häälte ümberjagamine toimub võitjate kasuks. Ehk siis need ümberjagatavad hääled... Kandidaadid ja erakonnad, kes jäävad künnise alla – nende hääled jagatakse ümber võitjate kasuks ehk võimendatakse. Ja vähem kohti saanud parlamendiliikmed kaotavad.

Tuleks vastupidi teha?

H-V.S.: Just, kui te räägite sellest ühtlustamisest igal juhul. See ümberjagamine... Tegelikult ei kuulu need hääled ju ei võimuparteile ega teistele, aga kui me ümber peame jagama, siis kas absoluutselt proportsionaalselt? Täna enam ei ole vaja koondada, kui meil on neli-viis parlamendierakonda – hetkel küll kuus. Aga üle kuue pole olnud. Siin paar koosseisu tagasi oli üldse neli erakonda parlamendis. Siin ei ole enam vaja nii-öelda seaduse abil koondada või veel väiksemaks ajada seda arvu. Nii et meie olukord 35 aasta jooksul on oluliselt muutunud ja siin tuleks pigem vaadata valimisseaduse muutmise poole, mis on kindlasti mõjusam kui see kaudselt rahastamise kaudu.

Ees on valimised, kus ennustatakse, et Reformierakond saab kõvasti vähem kohti. Teile selline muutus siis sobiks?

Õ.P.: Ma arvan, et see mõttemäng on huvitav, aga ma arvan, et seda üksmeelt... Ka juba Helir siin väga sujuvalt hiilis vastusest kõrvale. Kui ma vaatan erakondi riigikogus, siis seda üksmeelt, mis puudutab erakondade rahastamist ka riigieelarves – seda on ju korduvalt proovitud teha, aga seda ei ole tulnud ka nende poolt, kes kõige valjemalt on nõudnud. Ma siiski alustaks sellest, et kui me räägime läbipaistvast demokraatiast, et vaataks kõigepealt seda üle, et mingi kitsas ring inimesi ei saaks mitte ühtegi erakonda endale taskusse toppida. Järgmiste sammudena saab juba vaadata need ülejäänud asjad üle. Aga mulle tundub, et selle arutelu vajalikkuses oleme me ühte meelt ja loodan, et see riigikogus saab olema konstruktiivne ja sisukas.

Te ikkagi ütlesite praegu, et üks inimene ei saaks erakonda taskusse panna. Reformierakond ei ole nagu ametlikult öelnud midagi, aga te isiklikult ikkagi toetate seda ülempiiri?

Õ.P.: Me toetame ja peame vajalikuks seda arutelu.

Mis see tähendab?

Õ.P.: Seda, et arutada läbi, kas on see enamus olemas, kas on see valmisolek olemas, et erakondade annetustele see ülempiir seada. Tegelikult see, mis Helir ka ütles, et mis on need tingimused, mis on need printsiibid – see üks asi ei ole ju iseenesest [lahendus]. Seal tõesti peavad olema need reeglid juures ja ka see arutelu tuleb ära teha.

Ma küsin liikmemaksude kohta. Needsamad sotsiaaldemokraadid – vaatasin järele – 2024. aastal maksis nende keskmine liige liikmemaksu aastas kolm eurot. Kui igaüks neist maksaks 15 eurot kuus, siis nad saaksid arvestades, et neid on natukene alla 5000, 900 000 eurot kokku. Kas seda küsimust ei saaks kuidagimoodi ära lahendada ka seadusega, et kui tõesti on need liikmemaksud maksmata? Nii palju vabastusi on tehtud. Et see on see asi, mida saate teie ära teha. See puudutab kõiki erakondi. Siis ei ole küsimus kellelgi, et üks erakond saab siin iga kvartal 100 000 eurot kelleltki annetusi.

Õ.P.: Ega ju ka mujal maailmas on see erakondade liikmete poolne toetamine liikmemaksuga hästi erinev. Meie ka enda erakonnas oleme arutanud üldse seda, et kas peaks olema fikseeritud aastamaks või sellest üldse loobuda ja inimene saab ise siis teha, kui palju tema aastas tahab maksta. Mina olen ka teinud püsiannetuse, mitte lihtsalt liikmemaksuna.

Aga see osakaal on ikka liiga väike.

Õ.P.: See on väike, aga see on kõikidel ühtemoodi nii. Seadusega öelda, et muidu ei või erakonnas olla – minu arust see ei ole õige.

H-V.S.: No see küsimus on küll fookusena erakondade peal, aga tegelikult on see laiem, see puudutab kogu kodanikuühiskonda ja kõiki MTÜ-sid. Võtke vaadake Eestis registrist välja ja vaadake, kui palju MTÜ-de liikmed liikmemaksu maksavad – kõik maksavad väga erinevalt. Aga pilt on üldisem. Eeldada, et kogu kodanikuühiskond panustab nendesse MTÜ-desse rahaliselt oma rahaga ja see saab olema põhifinantseerimise allikas nendel MTÜ-del – seda on ju väga vähe.

Olen nõus, selles vallas ongi erakondades asjad korrast ära, sest et väga paljud istuvadki maksumaksja raha otsas.

H-V.S.: Jah, aga anname aru inimeste rahalistest võimalustest osaleda erinevates kodanikeühendustes. Väga paljud on mitmetes kodanikeühendustes ja nii edasi. Nii et see küsimus on kindlasti laiem. Ma olen nõus, et erakonnad on spetsiifilised MTÜ-d. Nende kohta kirjutab ka eraldi seadus ja nemad teostavad ka otseselt võimu läbi mandaadi, kui nad selle saavad. Selles mõttes nad on erifookuse all, aga ma ikkagi ütlen, et see küsimus on laiem kui ainult erakondade liikmemaksu küsimus.

Meil on aeg ümber. Ma palun hästi lühidalt vastata küsimusele: kas juriidiliste isikute annetuste taaslubamine oleks vajalik?

Õ.P.: Minu isiklik seisukoht on, et ei ole, sellepärast et omal ajal, kui see ära kaotati, siis seesama läbipaistvus. Et me saaks aru, kes siis toetab erakondi. Seda arutelu ei ole ka praegu laual meil.

H-V.S.: Mina ka ei toeta. See otsus on meil varem tehtud ja ma arvan, et füüsiliste isikute enda annetamine on läbipaistvam ja seda me kõik soovime. Nii et ma arvan, et me ei peaks tagasi pöörduma selle juurde.